2015/2016 hooaja kuraatoriprogramm “Tavalised inimesed: alastusest enam”

Vaba Lava  2015/2016 hooaja kuraatoriprogramm “Tavalised inimesed: alastusest enam”.

2014. aasta lõpus välja kuulutatud Vaba Lava kuraatoriprogrammi ideekonkursile esitatud pea 250 projektist on kuraatorid  Madli Pesti ja Thomas Frank välja valinud üheksa lavastust, mis üheskoos moodustavad mitmekesise terviku kõneldes teemadel kogukond, kollektiivsus ning ühine avalik sfäär.

Vaba Lava teatrikeskuse kuraatoriprogrammi ideekonkursile saabus 244 projektiideed. 2014. aasta detsembris välja kuulutatud konkurss osutus ülimenukaks. Otsisime kogukonda uurivaid ja Eesti avalikkusega suhestuvaid kunstiprojekte ning jaanuaris saabus kokku 43 taotlust Eestist ja 201 välismaalt. Vabal Laval esinemisest olid huvitatud etenduskunstnikud 35 riigist, Brasiiliast Valgeveneni, Norrast Jaapanini. Valisime välja üheksa lavastusprojekti, mis moodustavad mitmekesise terviku. Lavastused annavad intrigeerivaid vastuseid ideekonkursil esitatud küsimustele: Milline on kunstikogemuse poliitiline ja sotsiaalne potentsiaal? Millistel kunstilistel ja avalikel kogemustel on võime aktiveerida ühiseid tundeid? Millised on kogukondlikud sidemed tugevalt individualiseerunud ja killustatud ühiskonnas?

Väljavalitud lavastuste hulgas on osavõtuteatrit ja tantsuteatrit, dokumentaalteatrit ja visuaalteatrit, aga ka mänge linnaruumis, punkkabareed ning ühist õhtusööki. Märksõnadeks demokraatia, võrdõiguslikkus, kogukonna loomine, vaegnägijad, paljas keha, hirm ja surm.
On nii alustavaid eksperimentaatoreid kui tuntud tegijaid, kes osalenud Euroopa mainekatel teatrifestivalidel. Mainest, geopoliitikast ja efektsusest olulisemaks valikukriteeriumiks oli meile kunstiliselt tugev idee. Seega saab järgmisel hooajal Vabal Laval näha mitmekesist programmi: on intriigi ja irooniat, huumorit ja hirmu.

Programmi pealkirjaga “Tavalised inimesed: alastusest enam” soovime esile tõsta tavalisi inimesi: laval on tavalised inimesed, etendustel pöörduvad kunstnikud otse inimeste poole ning küsivad nende identiteedi ja igapäevaelu kohta. Mõistega “alastus” seostub programm mitme kandi pealt. Etendajad on laval alasti nii füüsiliselt kui vaimselt: nad avavad publikule oma maailma. Samas aga on ka publik kutsutud metafoorsele alastusele: tantsima linnaruumis, valmistama õhtusööki, rääkima etenduskunstnikele oma elust. Selline lähenemine alastusele ei ole lõplik, midagi on siin veel peidus – loodame, et vaataja-osaleja leiab oma tee meie valitud programmis.

 

Valitud lavastused

 

1) “more than naked” – “alastusest enam”

Idee ja koreograafia Doris Uhlich

Miks peaks keegi end vabatahtlikult laval paljaks koorima? Millist sõnumit kannab katmata  keha? Aga kui laval on kakskümmend alasti tantsijat? See on juba enam kui lihtsalt grupp inimesi, see on juba kogukond. See on ühisliikumises kogukond. Lavastuses „alastusest enam“ paneb muusika inimkehi värisema, üksteise vastu põrkuma, voolama, painduma, väänduma. DJ-na seisab laval koreograaf Doris Uhlich, kelle lavastuse motoks on „See on keha pidu: rõõmustagem oma kehalisuse üle“. Lavastus pakub võimaluse vaadelda inimkeha vabana eelarvamustest, valehäbist, ideoloogiast ja stereotüüpsest-konventsionaalsest suhtumisest, mis puudutavad nii alastust kui tantsu.

Doris Uhlich (s 1977) on tunnustatud Austria koreograaf ja etenduskunstnik, kes on loonud soololavastusi alates 2006. aastast. Uhlich uurib oma töödes kehalisust ning kõigutab vaatajate tavaarusaamu soolisusest. Ta on lõpetanud Viini konservatooriumi kaasaegse tantsu pedagoogika alal. Kodumaal on ta pärjatud mitmete auhindadega. 2008 pälvis ta aasta silmapaistavaima noore koreograafi preemia. Aastal 2011 valis ajakiri “Tants” Uhlichi aasta tantsijaks. Austria kultuuriministeerium on andnud talle aasta tantsuauhinna (2008) ning omistanud aasta silmapaistvaima etenduskunstniku tiitli (2013).

Lavastust produtseerib Eestis Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava.

 

2) „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“

Idee ja lavastus: Tiina Sööt

Tekst ja konsultatsioon: Aet Kuusik

Lavakujundus: Mai Sööt

Lavastaja toob lavale esinejad väljastpoolt teatrit – inimesed eri eluvaldkondadest –, et rääkida soolisest ebavõrdsusest. Vaataja näeb, kuidas tema hüpoteetiline naaber, töökaaslane, sõber või sugulane teemat puudutab. Laval on ühiskonnaliikmed, kes on soolist ebavõrdsust oma elus tajunud ja seda omal viisil mõtestanud; teemat avatakse nii isiklikust kui ka laiemast sotsiaalsest perspektiivist. Fookuses on konkreetsed lood, mis tuuakse lavale, kasutades teksti ja performatiivseid vahendeid. Lavastus räägib laiemast probleemist, mis puudutab kõiki ühiskonnaliikmeid, aga mille olemasolu hoolega eitada püütakse.

Tiina Sööt (s 1986) tegutseb etenduskunstide, performance’i, koreograafia ja visuaalsete kunstide alal. Kuigi tema põhitöövahendiks on esineja keha laval, töötab ta ka installatsioonide, joonistuste ja tekstidega. Sööt on õppinud ökoloogiat ja teatriteadust Tartu Ülikoolis, tegevuskunsti Eesti Kunstiakadeemias ja performatiivseid kunste Viini Vabade Kunstide Akadeemias. Alates 2012. aastast töötab Sööt koos austria kunstniku Dorothea Zeyringeriga nime all „Sööt/Zeyringer“. Duo huviobjektiks on tekst, kõne ja liikumine ning nende omavahelised seosed rütmi ja ajastuse kaudu. Lisaks teeb Tiina koostööd rumeenia uusmeedia kunstniku Ioan Cerneiga ning oma õe, performance‘ikunstniku Mai Söödiga. Tiina Sööt on valitud Vaba Lava 2015/16 hooaja programmi, et toetada alustava kunstniku järgmist sammu tema loometeel.

 

 3) „sugu: n“

Laval: Evelin Võigemast, Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Hilje Murel

Lava taga: Maria-Lee Liivak, Kairi Mändla

Mida on öelda naistel, emadel, abikaasadel, koduhoidjatel ning ühiskondliku rahu ja harmoonia tagajatel, kes teatris tõsisematest teemadest ning eksistentsialistlikumatest stseenidest juba targu eos välja kärbitud ning kes samal ajal, kui arhetüüpne Inimene – alati Mees – intellektuaalselt kontimurdvatel mõttemaastikel saltosid ja piruette sooritab, tagatoas rõõmsalt sädistades oma kauneid ninakesi puuderdavad? On neil midagi öelda enda õigustuseks? Võtab neis sõna meeste maailma ohver, räägib nende suletud suude kaudu emaemade ebakindlus ja tagasihoidlikkus? Äkki nad ei tahagi üldse sekkuda? Või on see ikkagi alati Mees, kes moel või teisel end ka läbi naiste kuuldavaks teeb? Sest tõsiseltvõetavus lihtsalt ei ole naiselik – järelikult on tõsiseltvõetav naine emantsipeerunud värdvorm?

Olgu mis on – igal juhul on lavastust ainult naistega tänu palgalõhele vähemalt 30% võrra säästlikum teha!

Tekst on trupi ühislooming.

Lavastust produtseerib Kaarel Oja.

 

4) “Ärka üles! Aeg on surra.”

Idee ja lavastus: Katrin Essenson ja Jarmo Karing

Lääne kultuuriruumis on matused üks vähestest müstilistest rituaalsetest sündmustest, mida veel praktiseeritakse. Kui külakogukonnas on matuserituaalid ja nende tähenduslikkus veel säilinud, siis linnakeskkonnas on inimene neist seostest võõrandumas. Lavastuses vahendatakse ja jagatakse lõpliku lahkumise kogemust. Publik on kutsutud osalema matuserituaalis, kus teadvustatakse inimese ajalikkust ning juhitakse kaaskodanike tähelepanu käesoleva hetke olulisusele. Kuulutatakse välja mõned lõplikud juhtumid: „Täna lahkus meie hulgast Sõda” või „Mees ja Naine on surnud“ – saadame nad heaga teele… „Ärka üles! Aeg on surra.“ on lavastus, mille idee on vahendada inimestele ärasaatmise rituaali, tehes seda läbi küsimuste ja vastuste, kuidas oma matust korraldada. Millised sisulised, esteetilised, eetilised valikud inimesel on või mille vahel tal valida tuleb. Nii et – ärka üles! Aeg on surra.

Katrin Essenson (s 1973) on vabakutseline koreograaf, etenduskunstnik ja kuraator. Jarmo Karing (s 1978) on etenduskunstnik, tegelenud koreograafia ja liikumise loomisega.

 

5) “Kes kardab pimedat?”

Idee ja lavastus: Jaanika Juhanson

Tekst: Martin Algus, Jaanika Juhanson ja trupp

Lavakujundus: Sander Põldsaar

Muusika: Jakob Rosin, Tarmo Kesküll ja trupp

Valguskujundus: Priidu Adlas

Laval: Terateatri liikmed ja professionaalsed näitlejad

Eesti ühiskonna teadlikkus erivajadustega inimeste igapäevaelust on üsna kesine. Üks aspekt on üldine teadmatus probleemidest, hoopis teine aga see, et erivajadustega inimesi kiputakse käsitlema kas ohvritena või siis vastupidi – võltsoptimistlikus toonis „No küll ta on tubli“. Aeg on küps suuremaks dialoogikatseks. “Kes kardab pimedat?” on just nimelt pimedaks olemist või vaegnägemist valgustav lavastus. Kuigi see saab olema ühest küljest pimedate kogukonda ühendav suur ettevõtmine, on see suunatud just väljapoole – haaramaks kaasa Eesti ühiskonda. Lavastus on kogetav nii ainult kuuldeliselt, kui ka kuuldeliselt ja visuaalselt. Lavastus põhineb pimedate ja vaegnägijate dokumentaalsetel materjalidel (intervjuudel, küsitlustel, aruteludel ja proovides koosloomemeetodit ja foorumteatri meetodit kasutades), millest koostöös näitekirjanik Martin Algusega sünnib näidend.

“Kes kardab pimedat?” on pimedate-teemaline lavastus, mis sotsiaalkriitiliselt vahedas, kuid valusalt humoorikas punk-kabareevormis näitab ja tuulutab ühiskonnas levinud hirme ja müüte, mis pimedate inimeste kohta liikvel. Samuti kergitab katet pimedate igapäevaelult.

 

6) “The Common People. Tallinn Draft.” –Tavalised inimesed. Tallinna versioon”

Idee autor ja lavastaja Jan Martens

Tänapäeva ühiskonnas muutub järjest painavamaks vajadus olla tuttav võimalikult paljude inimestega. Mida rohkem on tutvusi, seda enamates sotsiaalvõrgustikes osaled, seda enam kogud laike. Jan Martensi lavastus tahab siduda inimesi märksa inimlikumal ja samas olemuslikumal moel. Etenduse käigus viib Martens kokku kaks võõrast, kes saavad alles laval olles tuttavaks. See on grupitöö, kus osalejateks mitteprofessionaalid, tavakodanikud – Tallinna elanikud. Lavastuse teljeks ongi duetid, igaüks neist kohtumistest on unikaalne ja ainulaadne. Kuigi kohtumine leiab aset laval, publiku pilgu ees, on tegemist intiimse hetkega. Kuid kas on põhimõtteliselt võimalik saavutada lähedust laval, sadade silmapaaride ees? Kas laval toimuv saab üldse olla reaalne ja tõeline? Etenduses kohtuvad konstrueeritud reaalsus ja tõelisus, intiimsus ja võõritus.

Jan Martensi ja filmirežissöör Lukas Dhonti koostöös valmib kahe nädala jooksul lavastus, mis seob ühte kaasaegse tantsu, teatri ja filmi. Lavastus on inspireeritud sügavast huvist kaasinimeste vastu ning pühitseb igapäevast, tavalist elu… ilma iroonia ja künismita.

Belgia tantsija ja koreograaf Jan Martens (1984) on üks kaasaegse Euroopa tantsuteatri tõusvaid tähti. Ta lõpetas 2006. aastal Antwerpeni tantsukõrgkooli (Antwerp’s Artesis Conservatory for Dance) ja debüteeris lavastajana kolm aastat hiljem. Martensi tööd on kiiresti leidnud koha Euroopa olulisemate teatrifestivalide kavades ning võitnud ka publiku südame. Martensit kutsutakse pidevalt esinema nii erinevatesse Euroopa riikidesse kui kaugemalegi, kuid kuna tema põhimõtteks on mitte kaotada kontakti oma kodupublikuga, siis peab ta oluliseks leida aega, et üles astuda ka Flandria väikestes kultuurikeskustes. Kogu tema senise loomingu kreedoks on leida üles ilu, mis peitub ebatäiuslikus, kuid täiuse poole püüdlevas inimolendis. Püüd kättesaamatu ideaali poole on paeluv, täiuse staadium aga Martensi jaoks juba vähehuvitav. Intervjuus ajakirjale Flanders Today (20.01.2015) võrdleb Martens tantsijaid tänapäeva gladiaatoritega, kes tundes pidevalt survet publikut lõbustada, peavad tantsides balansseerima inimvõimete piiril. Lavastusega “Tavalised inimesed” katsetab koreograaf esimest korda töötamist mitte professionaalsete tantsijate, vaid tavainimestega. Martensit huvitab tasakaal loo jutustamise ja konteptuaalsuse vahel. Kuni 2016. aastani on Martens Düsseldorfi maineka tantsuteatri (Tanzhaus in Düsseldorf) kunstnik residentuuris.

Lavastust produtseerib Eestis MTÜ R.A.A.A.M.

 

7) “Verein zur Aufhebung des Notwendigen. Hundred Steps towards the World Peace” – “Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sammu üleilmse rahuni”

Autor ja lavastaja Cristophe Meierhans

Laval on restoran, kust nii omanik, kokad kui kelnerid on lahkunud ja kaasa võtnud ka kõik retseptid. Publik ehk restorani külalised on jäetud omapäi, igaüks oma isude ja näljatundega. Tegelikult räägib see lavastus demokraatiast. Räägib rohujuure tasandil inimestest endist: kollektiivsest vastutusest ja koostoimimisest versus inimesele loomuomasest joonest käituda isekalt ja vaid enda huvist lähtuvalt.

Christophe Meierhans (s 1977 Šveitsis) on Brüsselis töötav interdistsiplinaarne kunstnik. Hariduselt helilooja, hõlmavad tema tööd etenduskunsti, osavõtuteatrit, videoinstallatsioone, lühifilme ja muusikat. Eelkõige huvitab Meierhansi töötamine avalikus ruumis ja avaliku ruumiga. Ta uurib erinevaid igapäevaellu sekkumise võimalusi, mida kunst võiks pakkuda. Meierhans manipuleerib inimeste sotsiaalsete harjumuste ja tavapäraste kokkulepetega. Oma töödega soovib ta esitada küsimusi normide ja konventsioonide kohta; ta segab kontekste ja paneb vaataja vastamisi veidrusega, justkui “vale” kohaga.

Lavastust produtseerib Eestis Vaba Lava.

 

8) “Sculpting Fear” – “Vormides hirmu”

Idee ja lavastus Julian Hetzel

Tundub, et tänapäeval on kõigi probleemide jaoks olemas praktilised lahendused ja rakendused – kõige jaoks leidub äpp: sammuloendi, pulsikell, ilmaennustus, kalender meeldetuletustega. Nii et pole vaja muretseda? Keegi ei eksi ära, keegi ei saa märjaks, keegi ei jää kohtumisele hiljaks. Keegi ei jää üksi. Kõik on kindlalt kontrolli all. Kuid sellel turvalisel, päikeselisel alal on piirid ja selle taga asub terra incognita, tundmatu maa, mis on varjatud justkui uduga. Mida või keda me võiksime näha, kui see udu hajub? Me ei tea ja me kardame… Tundmatut, võõrast, teistsugust, ebamugavust tekitavat, piinlikku, heidutavat. Seda, mis on teispool seina, meie silmade võrkkesta taga, meie peas, meie südames. See, mida me pelgame, on amorfne, kujuta, struktuurita ja seda ärevusttekitavam!

“Vormides hirmu” koosneb kahest eraldiseisvast, kuid sisuliselt omavahel seotud osast: etendusest, mis toimub saalis ja performance’ist, mis toimub Tallinna tänavatel, kuhu kaasatakse linnaelanikke. Mõlemad lavastuse osad täiendavad teineteist ja toovad esile sama probleemikäsitluse erinevaid tahke. Näiteks lamab tänaval liikumatult inimene. Tekib intrigeeriv olukord, kuna see isik pole esmasel vaatlusel ei vigastatud ega teadvuseta, lihtsalt lamab. Paratamatult tekib küsimus, kuidas sellega suhtestuda. Tekib ebamugav moraalne dilemma: kas olukorda lihtsalt ignoreerida või siiski asja lähemalt uurida? Hetzeli eemärgiks on inimeste pidevasse liikumisse, igapäevasesse sagimisse tekitada hetkeline katkestus, n-ö stoppkaader. Hetk, kui inimene on sunnitud peatuma, mõtlema ja otsustama.

Teatrilaval loob Hetzel emotsionaalselt laetud mõjuva atmosfääri, kus viis näitlejat üritavad erinevaid meetodeid kasutades kujutada ja visualiseerida hirme ja tühjust. Vormida midagi, mida me pigem väldime, sest see on raskesti hoomatav ja kirjeldatav. Hetzel kutsub publikut üles julgust kokku võtma ning koos näitlejatega oma hirmudele otsa vaatama.

Amsterdamis elav ja töötav Julian Hetzel (s 1981 Saksamaal) on muusik ning etendus- ja visuaalkunstnik. Tema tööd kombineerivad teatrit, muusikat ja multimeediat ning kasutavad dokumentaalseid meetodeid poliitiliste ja eetiliste küsimustega tegelemiseks. Hetzel on lõpetanud Saksamaal Bauhausi ülikooli audio-visuaalse kommunikatsiooni eriala ning Amsterdami DasArtsi etenduskunstide uute vormide alal. Noore kunstniku töid on esitanud paljud Euroopa tähtsamad teatrifestivalid.

Lavastust produtseerib Eestis Vaba Lava.

 

9) “Me võime tantsida, kui me tahame”

Idee ja lavastus: Sander Pukk

Pakume inimestele võimalust luua avaliku ruumi suhtes uut tunnetust – linnas osalemise tunnetust. Karaoke-diskotantsustiilis “spontaansed” tantsunumbrid vahelduvad professionaalsete tantsijate etteastetega. Tallinna linna avalikul väljakul. Kevade lõpu värskuses ja soojuses. Linn linlastele!

 

Vaba Lava kuraatorid Madli Pesti ja Thomas Frank