RSS

Etendusejärgne vestlus „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“ trupiga "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised"

„Mehed on muutunud, olukorrad on muutunud. Me kõik oleme muutunud,“ tunnistab üks etendajatest lavastusele „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“ järgnenud vestluses publikuga. Vestlus toimus 23. oktoobril 2015 ja sellest võtsid osa lavastaja Tiina Sööt ning etendajad Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask ja Olev Südi. Vestlust modereeris Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Tavalised inimesed: alastusest enam“ kuraator Madli Pesti.

Madli Pesti: Kust tuli etenduse algimpulss ja kuidas kulges protsess kuni lavale jõudmiseni?

Tiina Sööt: Olen soovinud teha midagi soolise ebavõrdsuse teemal juba pikemat aega. Kui tuli Vaba Lava üleskutse, hakkasin mõtlema, mis vormis seda teha. Mul tuli idee, et võiks küsida erinevatelt inimestelt, mis on nende probleemid. Kuna minu jaoks on suurim probleem see, et sooline ebavõrdsus on ühiskonnas suhteliselt nähtamatu ja inimesed ei suuda uskuda, et see olemas on, siis mulle tundus vajalik otsida üles konkreetsed lood ja inimesed, kellel on päris probleemid ja arvamused.

Pesti: Kuidas sa need inimesed leidsid ja kui palju neid oli?

Sööt: Tegime avaliku üleskutse – saatsime teate kõikvõimalikesse kanalitesse, et meil on selline projekt ja otsime inimesi, kes tahaksid nendest teemadest rääkida. Kohtusime umbes 20 inimesega, vestlesime nendega. Huvitavaid lugusid oli muidugi palju rohkem, kui lavale jõudis. Tegime valiku selle põhjal, et inimesed esindaksid teema võimalikult erinevaid tahke, eri taustu, elualasid, oleksid eri vanusest ja soost. Ning et see kõik sobiks kokku.

Foto: Aet Kuusik

Etendusejärgne vestlus publikuga. Vasakult: Pesti, Tamme, Reppo, Kaunissaare, Kask, Sööt ja Südi. Foto: Aet Kuusik

Pesti: Mis pärast intervjuusid sai?

Sööt: Saime iga inimesega kokku mitu korda ja Aet Kuusiku juhtimisel panime intervjuude põhjal kokku tekstid, mida samuti alguses oli väga palju rohkem. Proovides vaatasime need tekstid koos osalejatega üle, muutsime, kohandasime. Palju ideid, ka loomingulisi ideid, tuli osalejatelt endilt. Lõplik kooslus tekkis alles päris hilja. Tegime proove alguses eraldi, et igaühel säiliks enda versioon ja nad ei muudaks seda, arvestades kellegi teise looga. Ning viimasena leidsime mooduse, kuidas panna osalejad omavahel suhtlema ja mingil määral üksteise lugusid kommenteerima.

Pesti: Küsiksin kõigilt osalejailt: mis ajendas teid selles etenduses osalema?

Helen Kask: Ma nägin seda kuulutust juba ammu, kuid alguses ma mõtlesin, et ma ei vasta sellele, sest oli öeldud, et otsitakse inimesi, kellel ei ole teatri tausta, kuid mina olin teatriga natuke tegelenud. Kuid üks töökaaslane veenis mind siiski osalema, nii et ma viimasel hetkel viskasin midagi paberile. Ma ise tahtsin peamiselt toetada seda põhimõtet, et soolisest ebavõrdsusest tuleb rääkida, aga ma ei arvanud, et mul endal oleks teiste jaoks mõni väga huvitav lugu. Mind ennast ei ole meeletult diskrimineeritud ja ilmselt paljudel on hoopis sügavamaid lugusid rääkida. Kuid siin ma nüüd olen.

Olev Südi: Oli suvi ja mul oli igav, kui ma selle kuulutuse leidsin. Sel hetkel oli juba ka üle visanud, kuidas mehi netis ja meedias kogu aeg tambitakse, süüdistatakse. Tulin kohale ja küsisin, et kas ma opositsioonis ka võin olla. Öeldi jah, ja ma olin natuke lausa imestunud, et feministid lasevad enda hulka kellegi, kes nende vaateid ei jaga. Ja sama lugu, siin ma nüüd olen.

Merike Kaunissaare: Mina olen kogu aeg imestanud, et kuidas inimesed ei saa aru, et pilt räägib üht ja tekst teist. Inimesed on küll meessoost ja naissoost, eesti keel on romantilises mõttes sootu, kuid hoiak, arvamus ja tendentslikkus pannakse sageli pilti. Ja kui ma nägin seda kuulutust, siis mulle tundus, et sellest võiks väga huvitav asi tulla.

Anna-Liisa Reppo: Mina lugesin Facebookis kuulutust ja tundsin iseenda täpselt ära. Kirjutasin oma jutu ühe hingetõmbega valmis – ja mul hakkas nii hea. Saatsin selle ära ja mul hakkas veel parem. Tiina hoiatas mind, et pärast tuleb lavale ka minna. Ja intervjuul, kui ma sain veel rääkida, siis hakkas mul veel parem. See on olnud minu jaoks väga terapeutiline projekt.

Andrus Tamme: Mina nägin kuulutust Facebookis. Mul oli väga stressirohke päev, sest järgmisel päeval oli mul modelli-casting. Ma närvitsesin. Ja ma ei söönud. Ja ma vastasin kuulutusele, sest ma sain aru, et seda lugu ei räägiks väga paljud. Ehkki nad võiksid. Ma olen mõnda nüüd vist pisut rääkima julgustanud. Mina soovisin osaleda, sest mulle ei meeldi väga suhtumine, et naine peab olema naine ja mees peab olema mees. Ja et kui mees on naiselik, siis ta on eit.

Pesti: Kas te räägiksite mõne loo, mis lavale ei jõudnud?

Tamme: Mul näiteks oli kevadel Tartus drag show, aga ma unustasin kõik meigiasjad Tallinnasse ja pidin endale uued ostma. Läksin Põltsamaal poodi ja valisin seal päris kaua. Ja turvamees käis mul muudkui järel ja kahtlustas, et ma varastan. Samas, kui naine ostab mehele pesu, siis teda kindlasti ei kahtlustataks!

Kaunissaare: Mina õppisin kunagi disaini ja ülesanne oli teha telefon. Õppejõud andis juhised, et sisu ei ole tähtis, tähtis on kontseptsioon. Tegin siis pisikese tibukollasest svammist telefoni. Sain hindeks kolme ja õppejõu kommentaar oli, et lolliks ka ei maksa nüüd minna. Et see on naiste mõistus! Nägin seda õppejõudu palju aastaid hiljem, kui telefonid umbes sellised olidki, karvastes kotikestes jne. Ja tuli välja, et tal oli see meeles. Aga tookord: naiste mõistus! Kolm!

Egge Kulbok-Lattik publikust: Sotsiaalteaduses on termin sotsiaalne kord, mida Foucault on uurinud. Sotsiaalset korda kehtestatakse tõe rituaalidega, need on ajas muutuvad ja poliitiline süsteem tegelikult konstrueerib neid. Nõukogude ajal oli ametlik tõe doktriin, et kõik on võrdsed. „Teie ees on kõik teed lahti.“ Kui ambivalentne või silmakirjalik oli selle süsteemi vale, seda mina tol ajal ei avastanudki, see kord lõppes ära. Kuid mina võtsin sellest ajast kaasa lihtsameelse teadmise, et inimesed on võrdsed. Hiljem alles hakkasin avastama, et nad ei ole seda.

Kaunissaare: Kui ma doktoriõppesse läksin, oli üks mu esimene uurimus ajakirjandusfotost. Kõik teised uurisid tekste, mina uurisin pilte. Ma olen selle konformatsioonimuutuse üle elanud, see oli minu jaoks šokk. 1985. aastal oli Postimehes ehk tolleaegses Edasis 45% naistepilte ja 55% meestepilte. 1993. aastal oli naiste protsent kukkunud 16 peale. Ja see harv naine pildil oli siis kas ema Teresa, Merkel, või ülemaailmne miss.

Kulbok-Lattik publikust: Nõukogude ajal taheti meist kasvatada teatud mõttes üliinimest – tegelikult oli selle taga ju doktriin. Neid naisi ei kujutatud seksuaalse objektina. Ja sellepärast ma tundsingi, et ma olen meestega võrdne. Arusaamine hakkas tulema alles siis, kui ma hakkasin lähenema tädistumise piirile. Alles siis ma mõistsin, et see ei ole nii. Aga seni ma tundsin end naisena väga võimsalt, igas mõttes. Aga siis saabus kollane ajakirjandus ja naise keha hakati näitama seksuaalobjektina, ning ma ei osanud sellesse alguses kuidagi suhtuda.

Kaunissaare: Dimensioon naised-mehed tuleb tegelikult varem kui võimumuutus. Seesama pildiuuring näitas mulle, et 1989. aastal ilmus Edasis rubriik „Suvenaine“ ehk siis paljas näkk kivi peal. Üldiselt põhjendatakse selliseid asju müügiargumendina, kuid 1989. aastal oli Edasi veel sügavalt nõukogudelik ajaleht. Müügiargument ei puutunud siis veel üldse asjasse, müüdi nii või naa. Lihtsalt mehed tahtsid paljast naist näha. Selline dimensioon tuli ilma, et selleks oleks mingit muud motiveeritust olnud.

Kommentaar publikust: Selline sotsiaalreklaam on tehtud, et supermarketis on meesmüüja ja Ines Aru mängib kurja mutti. Ja hurjutab stiilis, et mis mees sina ka oled. Ma küsisin pärast selle reklaami nägemist iga kord poes, kui meesmüüjat nägin, et kas keegi on neile midagi sellist ütlema tulnud. Mitte kellelgi umbes 15 meesmüüjast ei olnud kunagi sellist juhtumit olnud.

Kaunissaare: PISA testi presenteerimist uurides tuli välja, et meesõpetajaid kujutatakse pigem näo ja nimega, kuid naisõpetaja on nagu interjööri osa pildil – seljaga, küljega… Ja õpetajate päeva meediakajastusel oli täpselt sama muster. Noor mees annab uusi häid ideid, tal on nimi ja nägu, samas on seljaga naine tahvli ees. Aga 85% õpetajatest on ju naised, tänu kellele PISA testide tulemused on nii head! Mille poolest Eesti on veel niisugusel tasemel? Naisõpetaja aga on nähtamatu.

Südi: Aga sageli on ka nii, et kui kaameraga kooli tullakse, siis naisõpetajad jooksevad laiali, keegi ei taha lihtsalt kaamera ette jääda.

Sööt: Meeste ametitega seoses. Meil oli intervjuu ka ühe meesarstiga, kes rääkis põetajatest haiglas. Tuli välja, et paljud haiged keelduvad meespõetajast. Nad ei taha, et mees neid puudutaks või hooldaks. Kõik on harjunud, et naised hoolitsevad nende eest.

Pesti: Kas teil tuleb meelde veel mõni teema, mis etendusse ei mahtunud?

Sööt: Mul tuleb meelde ühe naiskirjaniku lugu. Tal tekkis probleem sellest, et ta avaldas luulekogu. See luulekogu oli edukas, ja sellele järgnes tohutu vihalaine. Et teda on upitatud, et see on täielik ila, mis ta kirjutab. Ja kuidas ta üldse julges avaldada luulekogu. Nii meestelt kui naistelt tuli negatiivseid artikleid.

Pesti: Mäletate Mari-Liis Lille kõnet loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva kõnekoosolekul? Siis ka räägiti, et ega ta siis seda ise ei kirjutanud.

Kommentaar publikust: See on ka mõnes mõttes loogiline, sest sellega ollakse harjunud, et näitleja loeb etteantud teksti.

Pesti: Nagu ka täna kõik publikust ei uskunud, et näitlejad laval räägivad oma lugu.

Sööt: Intervjuusid tehes rääkis veel üks naine meile oma huvitavast lähenemisest soolisele võrdõiguslikkusele. Et kui mees ja naine lähevad kohtingule, siis naine on investeerinud sellesse, et ta näeb ilus välja. Ja siis on loomulik eeldada, et mees teenindab teda autosõiduga jne. Et see ongi võrdsus, nii peabki olema. Teda oleks ka väga põnev olnud etendusse kaasata.

Kommentaar publikust: Mulle tundus Olevi positsioon väga sümpaatne. Usaldusväärne Eesti mees, kes mõtleb naiste peale, kannatab palju ära. On hoolitsev. Kuidas selline kõige positiivsemas mõttes mehelik mees end siis nüüd tunneb? Kas trupikaaslaste lood on ka varasemaid seisukohti muutnud?

Südi: Ei-ei, ei ole.

Kask: On ikka küll. Kui sa tulid, siis sa rääkisid, et sina küll drag show’le ei lähe. Sa oled väga palju muutunud!

Südi: Need muutused on kõik toimunud juba viimase 20 aasta jooksul. Need ei ole täna tekkinud asjad. Mehed on muutunud, olukorrad on muutunud. Me kõik oleme muutunud. Pereprobleeme ilmselt on ka praegu vähem, naised lihtsalt ei lase sellel enam nii palju sündida, lähevad ära. Sellist vägivalda nagu varem ei saa mehed endale enam lubada.

Kommentaar publikust: Üks näide veel. Kristiina Ojulandi kohta ei räägitud varem kunagi, et ta on blond tibi. Oli tubli välisminister. Ja nüüd, kui ta tegi pätti ja oma parteiga läbi ei löönud, siis hakkas ta kohe rääkima, et naisena on raske läbi lüüa. Eriti, kui sa oled blond. 20 aastat võeti ju teda tõsiselt!

Kommentaar publikust: Kas on plaan ka teine osa teha? Et oleks võimalus nende probleemidega sügavamalt tegeleda, teoreetilisi lahendusi otsida?

Sööt: Otseselt jätkamise ideed ei olnud, aga see soovitus tuli küll publikust. Selle lavastuse eesmärk ei olnud pakkuda lahendusi, küll aga teadvustada, et need probleemid on olemas. Neist tuleb rääkida ja samal ajal mahtuda ikkagi kõik ühele diivanile istuma. Üksteist saab ära kuulata.

Aet Kuusik publikust: Meil polnud tõesti eesmärk lahendada selle lavastusega soolise ebavõrduse probleem Eesti Vabariigis. See võtab aastakümneid.

Kommentaar publikust: Ja kui me oleksime kõik kõigis asjades ühel nõul, oleks elu kohutavalt igav.

 

Üles kirjutanud HELI SAAR
Toimetanud ANNE-LIIS MARIPUU  ja MADLI PESTI
11.11.2015

 

Mine lehele Lavastusest enam.