RSS

Etendusejärgne vestlus “Wake up! It’s time to die” trupiga "Wake Up! It's time to die"

Katrin Essensoni ja Jarmo Karingu uus lavastus räägib surmast ja surmaga seotud rituaalidest. Prooviprotsessist saadud teadmised võtavad nad etendusejärgses vestluses kokku järgmiselt: “Kiirustada pole vaja. Ja passida ka pole mõtet.” Mis mõtteid surmaga tegelemine neis veel tekitas, sellest saab lugeda altpoolt.  “Wake up! It’s time to die” esietendus 13. jaanuaril 2016 Vaba Lava kuraatoriprogammi “Tavalised inimesed: alastusest enam” raames. Vestlust modereeris kuraator Madli Pesti.

Madli Pesti: Alustuseks traditsiooniline küsimus: kuidas jõudsite sellise teemani?

Katrin Essenson: Projekt oli pika vinnaga, aga teemani jõudsime väga konkreetselt. Ühel päeval helistas mulle Jarmo Karing ja ütles, et Eesti Teatri Agentuur korraldab turunduskoolitust teemal, kuidas eksportida oma suurepärased teoseid ja kuidas üldse turundust teha. Ja et me võiksime sinna mingi idee pakkuda. Kuna meil mõlemal oli hiljuti lahkunud väga lähedane inimene ja me olime äsja puutunud kokku matusekorraldusega, siis sealt see teema tuli. Minul jäi matuseid korraldades hinge, et see käis nagu konveieriga, aega kuigi palju ei antud. Ning meil Jarmoga oli selles suhtes ühine …

Jarmo Karing: …platvorm.

Essenson: Just, platvorm. Tegime selle koolituse ära – rääkisime kolmele tähtsale ärimehele oma suurepärasest ideest, et kuidas paremini müüa. Kolmandal korral olime juba päris julged ja ärimehel läksid silmad särama: „Kas te saate aru, milline geniaalne bisnis see on?!” Ega me otseselt ei saanud aru ja ei olnud ju plaani oma matusebürood avada. Aga tema juba kujutles meid krematooriumis töötamas ja koostööd tegemas.

Karing: Ta küll ütles kohe, et Eestis poleks see võimalik, pigem kusagil Saudi Araabias.

Essenson: Et meil tuleks müüa ainult üks pilet – Saudi Araabias mõnele naftašeigile.

Pesti: Kuidas hakkasite selle ideega edasi töötama?

Essenson: Jäime võimalust ootama, kus me seda teostada saaks. Ja kui tuli Vaba Lava kuraatoriprogrammi ideekutsung, siis mõtlesime, et jaa, miks mitte. Väga palju teooriat ja filosoofiat kaasnes selle projektiga kõigepealt. Kunstnikuna on oluline kohe asi praktikasse panna, aga meil see praktika muudkui venis. Uurimistöö faas oli päris pikk.

Pesti: Mida te täpsemalt uurisite?

Essenson: Neelasime raamatuid, käisime spetsialistidega vestlemas. Mina olen üpris patsifistlik inimene – nii et mida oskaksin mina rääkida sõjast? Sellepärast me otsisimegi inimesi, kellel oleks vastav kogemus.

Pesti: Keda ja kui paljusid te intervjueerisite?

Essenson: Seda oleks tahtnud muidugi palju rohkem teha, see protsess on ju lõputu. Väga raske oli tegelikult saada inimesi näiteks sõjast rääkima. Pooldokumentaalsus seda meie jaoks tähendaski, et intervjueeritavad pidid nõus olema, et võib-olla me kasutame neid materjale otse.

Pesti: Ja palju sellest etendusse jõudis?

Essenson: Mingil määral peaaegu kõik. Aga sõja kohta pidime ikka ise ka materjali juurde otsima.

Karing: Päris kaua uurisime, milline on matusekultuur Eestis. Saime aru, et meil pole mõtet hakata trügima globaalsele turule. Meil pole tegelikult aimugi, millised on matuse traditsioonid näiteks Lätis, rääkimata Prantsusmaast, Lõuna-Aafrikast jne. Algidee oli, et iga inimene saab endale teha ideaalse matuse. Lugesime Marju Kõivupuu tekste, käisime Ida-Tallinna haigla konverentsil.

Essenson: Konverentsi teema oli, kuidas väärikalt surra. Seal tegeldi pigem meditsiinilise poolega. Aga jah, matus sõltub alati väga palju kultuurist.

Pesti: Tulemus, mida me näeme, on hästi visuaalne ja kujundik. Kuidas kujunes uurimuslikkusest ja dokumentaalsusest väga visuaalne lavastus?

Essenson: See projekt on väga hea näide koostööst. Teater on hea koht, kus eksperimenteerida selliste asjadega, mida päris elus proovida ei saa. Ja see on kollektiivne kogemus – kõik ei pruugi kõigile meeldida, aga kuidagi tuleb siiski suhestuda. Protsess oli väga meeldiv, kõik osalised tõid midagi head kaasa. Kui ühte lüli ei oleks olnud, siis ei oleks tulemus ka praegu selline.

Pesti: Nimetamegi ära kõik osalejad: kunstnik Liina Keevallik, muusikaline kujundaja Andreas W, valguskujundaja Priidu Adlas ja dramaturgiline abi Mart Kampus. Rääkige lähemalt, milline oli koostöö, milliseid ideid keegi tõi.

Essenson: Liina Keevallikuga olen mina hästi palju asju koos teinud ja meil mõtlemine klapib. Ta on ka väga hea tekstitunnetusega inimene. Ega meie Jarmoga ei ole näitlejad. Meil on etendaja, koreograafi, tantsija ja tegevuskunstniku koolitus, aga me ei ole tekstihaldajad. Alguses me ju tahtsime hoopis kedagi teist lavale, mitte seal ise olla. Aga nii palju vahendeid meil ei olnud. Ja Liinast oligi väga palju abi ka dramaturgilise poole pealt, väga kindel oli asja koos temaga teha.

Pesti: Mis roll oli Mart Kampusel?

Essenson: Mart käis meid vaatamas ja mõneti on tema maitse erinev, aga ta püüdis meile siiski nõu anda.

Karing: Ta oli kolmas silm. Meie prooviruumis pusisime ja pusisime omaette, aga Mart ütles, kas miski töötas või mitte.

Marko Mägi: Mart andis väga vinget nõu, aga mulle ta ütles, et ei tohi eriti näidelda. Aga näitlemise definitsioon on natuke hägune, täitsa monotoonselt ka ju ei saa panna.

Essenson: See on tasakaalu küsimus. Ja Andrus Laansalu (Andreas W – toim) tuli samuti väga kiirelt teemaga kaasa, pakkus oma valikuid. Kõik, kes olid väljastpoolt, olid meie jaoks nagu päästenöörid.

Pesti: Seda lavastust võiks võtta nagu uurimust, kuidas surmaga sõbraks saada. Kas te olete praeguseks hetkeks saanud surmaga sõbraks? Või kas see protsess muutis teid endid kuidagi?

Karing: Seda peaks surma käest küsima… Mina arvan, et ma ei karda teda enam. Alguses oli selline tunne, et väga ei taha surmast rääkida. Et kui räägid, äkki juhtubki. Aga ühel hetkel muutus see teema objektiks – nagu räägiks mustast metallpostist. Objektist, millest võib rääkida igat moodi.

Essenson: Me oleme Jarmoga väga erinevad inimesed. Mina enda arvates olen väga julge inimene, aga (naerab) tegelikult ikka oli natuke raske sellele teemale alguses silma vaadata. Aga ma arvan, et see lõi väga hästi pildi klaariks. Ma sain aru, et mul on nii palju asju vaja teha, aga see on kõik okei. Kiirustada ka pole vaja.

Karing: Ja passida ka pole mõtet.

Essesnon: Pole vaja mõelda, et homme on äkki parem päev. Ei ole.

Karing: Olevikutunnetus tuli küll selle protsessi jooksul.

Essenson: Tulevik on spekulatsioon, minevik on ka hämar asi.

Mägi: Vaatame, kuidas homne etendus tuleb. Oli eile, oli täna, tuleb ka homme – mingis mõttes on see kõik olevik. Mingis mõttes.

Essenson: Ma tahaksin veel öelda, et Priidu Adlasel oli ka väga proff lähenemine, väga kiire – meil oli ju vähe proove. Ja Marko oli väga keskendunult asjas sees.

Pesti: Marko vist algses kontseptsioonis sees ei olnud?

Essenson: Ei olnud. Meil oli klubis Kelm maailmalõpukohvik, et tuua teema juba varem arutellu. See oli väga mõnus õhtu. Meil olid seal peale Marko Mägi veel Jürgen Rooste, Asko Künnap, Juku-Kalle Raid, Päär Pärenson, Siim Aimla. Mõni selline õhtu on veel plaanis korraldada, kui õnnestub. Kaks tundi poeedid lava peal.

Inga Koppel: Minu meelest oli etenduse tempo erakordselt sobiv – see oli aeglane, aga samal ajal aeg läks kiiresti. Ja palju filmilikku leidus, näiteks paralleelid Kubricku filmiga „Kosmoseodüsseia” – sellele ka ei heida ju keegi ette, et see on liiga pikk. Kokkuvõttes on see minu jaoks Vaba Lava seni parim lavastus. Ja ma soovitaks selle etenduse ajal istuda publikul eraldi kogu tribüüni peale, kui võimalik. Sest see on väga intiimne lavastus, siin on intiimsed dialoogid. Kui mõelda, siis unest surmani on ju ainult üks samm. Ja siin oli nii palju erakordselt ilusaid hetki: Marko jutustus, Neil Youngi muusika, kuidas Katrin selles vihus tantsib, aerofoto kõrbest ja kõrbetormist… See kokku moodustab väga hea terviku.

Essenson: Ma pean ütlema, et Neil Youngile mängisin ka mina vahele.

Mägi: See oli Katrini ja Neil Youngi ühistöö.

Kommentaar publikust: Mulle väga meeldis selline krutskilik variant, et esimesena tappa just kapitalism. Mis selleni viis? Minu arvates oli selline struktuur, see järjestus – kapitalism, sõda, inimene – väga andekas.

Karing: Ma täpsustaksin, et tegelikult meie ei tapnud kedagi ära.

Kommentaar publikust: Autoritena te olete siiski jumalad selles lavastuses.

Karing: Selles mõttes küll. Aga kapitalism saabus meie juurde juba surnuna.

Essenson: See tundus kunstiliselt kuidagi väga loogiline, et kõigepealt tuleb kapitalism ära saata. Kõik siin maailmas on kaduv, nii suured kui ka väikesed asjad. Ja see teema tundus nii magus. Kas või nende küsimuste pärast, et mis siis nüüd asemele tuleb. See on natuke samamoodi, kui sa saadad inimese ära – sa pead lühidalt kokku võtma tema väga detailirohke ja suure elu. Ja ideoloogia lõpuga pole üldse lihtsam. Ning lisaks tõusis projekti käigus lõplikkuse teema – et lõplikkusest saab rääkida ikka ainult päris lõpus. Ma olen pooleliolev projekt. Kõik asjad muutuvad.

Kommentaar publikust: See on ikka täielik odüsseia nii inimese kui ka ühiskonna jaoks – algab ja lõpeb samas kohas. Inimene sünnib mittemillestki ja jõuab põrmuna sinna tagasi.

Pesti: Liiva kujund lavastuses oli väga tabav selle kohta.

Essenson: Me ei tahtnud ühtegi religiooni esindada, aga budismis on väga ilusti öeldud, et alguses sa justkui tead kõike, aga kogu elu jooksul seda ei mäleta, ja lõpuks tuleb kõik jälle meelde.

Küsimus publikust: Kuidas te jõudsite oma intiimsest ja isiklikust kogemusest surmaga nii laiahaardeliste probleemide juurde?

Essenson: Tundus, et ei taha jääda nokitsema oma naba. Miks peaksid minu isiklikud asjad huvitama kedagi, kes mind ei tunne? Sealt see ilmselt tuli.

Mägi: Aga kas te tahate öelda, et kapitalism ja sõda või halvad asjad üldse – kas neile tuleks muld peale ajada?

Karing: Ei, me ei anna hinnanguid. Mis mõttes see kapitalism halb on, ta lihtsalt on. Või sõda – kui sa oma kodu kaitsed, kas see on halb? Tegelikult võib ära saata ükskõik mida või keda.

Essenson: Ja siis on veel verbaalne sõda ja meie igapäevane sõda, sõjakus inimeses.

Kommentaar publikust: Pärast seda, kui protestantlik eetika meie igapäevaelu enam nii väga ei mõjuta, siis on uus trend Euroopas death café’d. Tegelikult surma teema köidab mingil hetkel ju peaaegu kõiki. Ühiskond isegi soodustab seda, et sa mõtleksid, mis sa oma eluga teed, ja et sa väärtustaksid seda. Ning suhestuksid surmaga. Te ütlesite ilusti, et surmaga tuleks rahuliku südamega tegeleda, mitte põdeda.

 

Üles kirjutanud HELI SAAR
Toimetanud MADLI PESTI ja ANNE-LIIS MARIPUU
27.01.2016

 

Mine lehele Lavastusest enam.