RSS

Intervjuu lavastaja Christophe Meierhansiga "Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni"

Vabal Laval etendub 16. ja 17. aprillil Šveitsi etenduskunstniku Christophe Meierhansi lavastus „Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni“, mille käigus valmistavad kõik publiku liikmed ühiselt õhtusöögi. Intervjuus avab lavastaja oma taotlusi ja annab aimu, mida oodata.

„Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni“ ei ole Su esimene teatrilavastus, mis tegeleb demokraatia teemaga. Eelmises projektis „Some Use for Your Broken Clay Pots“ lõid põhiseaduse fiktsionaalsele riigile. Sel korral on Su lähenemine hoopis teine – keskendud rääkimise asemel tegutsemisele. Mis tõmbab Sind teatrivahenditega demokraatia üle mõtisklema ja kas demokraatia on teatris võimalik?

Ma ei tea, kas demokraatia on teatris võimalik, ja võib-olla pole ma sellest ka nii väga huvitatud. Olen rohkem huvitatud, kuidas teater saab olla tööriist, et demokraatiat arendada ja sellest mõelda. Mainitud lavastust Some Use for Your Broken Clay Pots“ etendasin ma just eile (08.04 – L. P.) Kreekas. Selle idee on, et me kasutame teatrit kohana, kus inimesed avavad end fiktsioonile ja tunnustavad selle käigus asju, mida päriselt ei eksisteeri või veel ei eksisteeri. Seepärast meeldib mulle kasutada teatrit kohana, kus saame rääkida demokraatlikest süsteemidest, mida ei ole olemas ja ilmselt kunagi ei looda, kuid ometi saame seda teatris tõsiselt võtta. Siin on teatud paradoks: me läheme fiktsiooni, et rääkida tõsiselt reaalsusest. See funktsioneerib päris hästi, sest kui inimesed tulevad teatrisse, annavad nad a priori mu sõnadele teatava tunnustuse. Teatrisse tulles on vaatajad otsustanud usaldada näitlejat, kes räägib neile loo. Ma kasutan seda usalduskrediiti, et kaasata publikut tõsisesse poliitilisse diskussiooni selle fiktsiooni teemal, mille ma olen ise loonud. „Some Use for Your Broken Clay Pots“ on puhas science-fiction. Inimesed kujutavad kogu olukorda ette, sest me räägime millestki, mida ei ole olemas. „Verein zur Aufhebung des Notwendigen“ („Ühendus paratamatu ületamiseks“) puhul ongi huvitav näha, kas me saame eksperimenteerida demokraatiaga kui millegagi, mida me päriselt elame. Tähenduses, et kuidas saab inimesi panna päriselt üksteisega suhestuma reaalsetes tegudes, mitte enam teoorias.

Sinu juured on Šveitsis, elad Belgias ja töötad rahvusvaheliselt üle maailma. Kas kogemus erinevates ühiskondades elamisest ja töötamisest on kuidagi mõjutanud Sinu arusaamist demokraatiast ja selle käsitlemist?

See on võimalik. Olen „Some Use for Your Broken Clay Pots“ Šveitsis esitanud ja diskussioon seal on teistsugune, sest sealsed kogemused demokraatiaga on teistsugused. Ma arvan, et sellel on olnud mulle mõju. Usun, et Belgial on teistsugune mõju, sest oma põhiseaduse ja poliitilise organiseerituse poolest on see väga kaootiline ja keeruline süsteem. Ma arvan, et küsimus põhiseadusest on Belgias alati aktuaalne ja selle üle arutatakse, sest see on nii problemaatiline. Olen vaadanud Belgias toimuvat väljastpoolt tulijana ning viis, kuidas seal asjad käivad, mängib kindlasti olulist rolli viisis, kuidas ma demokraatiat nüüd käsitlen.

Sa oled kaasaegne kunstnik tähenduses, et tegeled erinevate meediumitega nagu video, muusika, installatsioonid, performance. Miks oled oma viimaste projektidega võtnud suuna teatri poole?

Ma arvan, et teater pakub konteksti, mis võimaldab kogukonnaga eksperimenteerida. Teater toob kokku teatud grupi inimesi ja see kõik on endiselt ka väga rituaalne. Teatrit ei ole ilma publikuta, publik teebki teatrisituatsiooni võimalikuks. Arvan, et teatris on vaja publiku pühendumist rohkem kui visuaalkunstis või filmipõhises kunstis. Publik ikkagi loovutab kaks tundi oma ajast etendusele ja selles osalemisele. Me tegeleme grupiga, mis tekib ainult teatud ajaks. See on väga huvitav tööriist, et ma saaksin eksperimenteerida indiviidi ja kogukonna suhtega: kuidas inimesed näevad ennast ja gruppi, kuidas nad üksteisega hakkama saavad.

Liigume nüüd peagi Vabal Laval etenduvale lavastusele lähemale. Miks oled andnud sellele teosele sellise pealkirja – „Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni“?

Päris pealkiri „Verein zur Aufhebung des Notwendigen“ oli restorani nimi, mida ma koos sõpradega Berliinis 2005–2006. aastal pidasin. Tegime seal palju toidueksperimente ja kasutasime oma restorani erinevateks kunstilisteks aktsioonideks. Paljud ideed, mida toiduga teha, tulevadki sellest ajaperioodist. Seega on see austusavaldus sellele restoranile. Kuid oluline on ka selle tähendus. Toit ja vajadus süüa on paratamatus, mis on meile kui inimestele kõigile ühine. See on meile ühine pinnas. Tegelikult toidu otsimine, restorani minemine on midagi, mida saab edasi lükata. Kui oleme söönud, siis me ei pea mõnda aega sööma. See on paratamatu edasilükkamine. Aufhebung tähendab saksa keeles mitmeid asju, see tähendab probleemi lahendamist, millegi parandamist ja ületamist. Seega vajaduse ületamine on see, mida me püüame teha nüüd toiduga ja mida püüdsime teha oma restoraniga Berliinis. Teha toitu, et ületada ja edasi lükata vajadust/paratamatust. Püüame toidu kaudu demokraatiat uurida, kasutades seda meie eesmärkidel. Alapealkiri „Sada sõda üleilmse rahuni“ viitab, et poliitika on alati konfliktiküsimus. Poliitika ei ole olukord, kus loodetakse sattuda olukorda, kus pole enam konflikti. Poliitika tegelebki konfliktidega. Kui mõelda üleilmsele rahule ja selle eesmärgile, siis see on suur teema ja raamistik, milles seda vaadata. Maailmarahu tähendab, et saame sõdadeta hakkama. Edukas poliitika on see, mis suudab säilitada konfliktses olukorras rahu.

Millised on Su ootused publikule? Oled Sa valmis selleks, et nad ei täida etteantud juhtnööre?  

Publik võib teha, mida ta ise soovib, me ei kontrolli seda lavastuses kuidagi. Ainus olemasolev kontroll on publikul endal. Tavaliselt kui inimesed tulevad teatrisse, soovivad nad jälgida lugu, seega harilikult inimesed järgivad instruktsioone, sest nad tahavad näha, mida nad vaatama tulid. Meiepoolsed instruktsioonid on aga sellised, mis panevad osalejad vajaduse ette otsustada, need ei ole konkreetsed ja üheselt järgitavad. Igaüks saab ise valida, kas ta tahab instruktsiooni järgida või mitte. Kui mõelda demokraatiast baasvõtmes, siis tuleb arvestada kõigi saja osaleja soovide ja erinevustega. Iga inimese otsus on ühtlasi otsus ka teiste eest. Pean ütlema, et ma ei oota publikult midagi väga spetsiifilist. Instruktsioonid ei genereeri konflikti, sest konflikt on juba niigi kohal. Inimestel on erinevad maitsed, mõned on taimetoitlased ja teised mitte, mõned on millegi osas allergilised ja teised mitte. Konflikt on juba seal ja see on väga poliitiline, sest see hõlmab maitset, mis on üks kõige vähem läbiräägitavaid aspekte üldse. Ei saa argumenteerida selle üle, kas sulle maitseb kala või ei maitse, kedagi ei saa selles osas ümber veenda, see lihtsalt on nii. Siin tulevad mängu kultuurilised, religioossed ja poliitilised elemendid. Teater kui keskkond ja kogu olukorra ülesehitus võimaldab nende erinevustega tegeleda võib-olla pehmemal moel kui tavaliselt. Inimesed tõesti osalevad, sest see on päris toit ja neil on päriselt kõhud tühjad. Ootan, et see lavastus looks keskkonna, kus inimesed saaksid üksteisega suhelda uuel moel.

Ma ei tea, kas oled kursis, aga Eesti riigikogu koosneb 101 liikmest. Siin lavastuses on aga 100 osalejat, sama suurusjärk. Poliitilised seosed on seetõttu väga kerged tekkima.

See on põnev, seda ma ei teadnud. Võib-olla peaksime muutma selle numbri siis samuti 101ks. (naerdes)

Tallinn on kuues linn, kus „Ühendus paratamatu ületamiseks“ etendub. Kuidas  kirjeldad eelmisi kogemusi Belgias, Norras ja Prantsusmaal? Kas ajas on Sinu vaade lavastusele kuidagi muutunud?

Küllaltki silmatorkav on asjaolu, et on peaaegu võimatu tuua välja erinevusi linnade vahel, sest inimesed etendustel vahetuvad ja ühes linnas tehtud etenduste variatiivsus võib olla suurem kui etenduste vahel erinevates riikides. Nii ma seda vähemalt tunnetan. Kuna see on lavastus, kus mul ei ole laval mingit rolli, pole võimalust sekkuda, siis arvan, et hakkan seda tervikuna mõistma alles nüüd pärast 20 etendust. Olles näinud seda paljudes erinevates variatsioonides, arvan, et see on väga õpetlik selles tähenduses, kuidas inimestelt mitte midagi oodata. Ma ei tea kunagi, millal midagi radikaalset juhtub. Mitte miski, mille kohta ma arvasin, et võib juhtuda, ei ole juhtunud. Kõik oleneb täiesti sellest, milline osaleja saab millise ülesande ja kuidas ta seda tõlgendab. Väga paljudele osalejatele on lavaleminek väga eriline hetk, sest nad ei ole seda kunagi enne teinud. Adrenaliin lööb üles. Paljudele inimestele on endalegi üllatuseks, mida nad laval teevad. Mitte kõigil, kuid paljudel on lavale tulles ärevushetk, sest kõik järgnev sõltub sellest, mida nemad nüüd teevad. Kuid samas sõltub see, mida nad teha saavad, sellest, mida eelnevalt on tehtud. Mulle meeldib, et siin on see pinge, et kõik on kaasatud. Ma ei tea ise rohkem kui need inimesed, kes on saalis.

Mitmel korral pärast etendust on inimesed võrrelnud seda sotsiaalse eksperimendiga. Mulle ei meeldinud esmalt see idee sotsiaalsest või etnoloogilisest eksperimendist, sest  ma ei ole sotsioloog ega antropoloog. Meil on laval sada sotsioloogi ja antropoloogi, kes on pärast etendust tegevuses just toimunu analüüsiga. Arvan, et see on ka peamine erinevus lavastusega „Some Use for Your Broken Clay Pots“, kus kõik mõtlevad ja arutavad etenduse käigus koos istudes, samas kui „Ühendus paratamatu ületamiseks“ puhul peavad inimesed enne tegutsema ja käituma ning järelemõtlemiseks jääb aega pärast seda, kui nad on juba midagi teinud. Samas on siis juba liiga hilja. On oluline pärast mõista, mis on juhtunud ja kuidas selleni jõuti.

Lõpptulemusena valmiv toit võib olla totaalselt erinev. Mõnikord on see tõeline katastroof, mõnikord väga hea. Kuid see ei näita midagi selle kohta, kas protsess on olnud hea või mitte. Pean ütlema, et tulemus, mis mulle kõige rohkem meeldib, on siis, kui toit on vastik, nagu juhtus näiteks Pariisis. Seal ei olnud soola, sest sool oli lavalt ära viidud, seal oli kartulipüree, mis oli väga vesine, ja keegi oli sinna pannud väga teravaid tšillipipraid. See toit oli väga ebameeldiv, kuid pärast oli meil ikkagi 30 inimest ühiselt toitu proovimas ja arutlemas, mis ja miks juhtus. Oluline on, et isegi ebaõnnestunud toidu juures püüdsid inimesed sellega ühiselt hakkama saada, sest kõik on selles osalised.

 

Küsinud: LIISA POOL (TÜ teatriteaduse magistrant, Vaba Lava produtsentide koolitusel Theatre Expanded osaleja)