RSS

Intervjuu Liina Keevallikuga "Wake up! It's time to die"

„Surmaga rohkem sina peal olemine väärtustab lõppude lõpuks rohkem elu iga hetke,“ on Liina Keevallik veendunud. Endine Von Krahli Teatri ja Rahvusooper Estonia peakunstnik töötab praegu vabakutselise teatri- ja filmikunstnikuna nii Eestis kui Prantsusmaal. Täna esietendub Vaba Lava kuraatoriprogrammi “Tavalised inimesed: alastusest enam” neljas lavastus. „Wake up! It’s time to die“ autoriteks on Katrin Essenson ja Jarmo Karing, lavakujundus pärineb Keevallikult.

Liina Keevallik, lavastus „Wake up! It’s time to die“ räägib surmast. See on vastuoluline ja ebaharilik teema. Mida enam ma surmale intervjuud ette valmistades mõtlesin, seda rohkem tundsin rõõmu oma eksistentsist: minu mina, sellisel kujul, nagu ta on, oleks võinud ka olemata olla. Miks tundub Teile oluline rääkida surmast teatris?

Täpselt seda olukorda tahamegi tekitada. Surm on meie ühiskonnas ikkagi n-ö kapiteema, mõtteid temast tõrjutakse, näha tahetakse teda veel vähem. Ja teatris räägitakse ju ikka asjust, millest ühiskond ei taha või ei julge rääkida? Mõju, mida teema Teile avaldas, on enam kui teretulnud. Surmaga rohkem sina peal olemine väärtustab lõppude lõpuks rohkem elu iga hetke. Ses mõttes lisab jääpurikas pea kohal hoopis elurõõmu ja ei tohiks tekitada morbiidsust ja mustalaelisust. Mehhiko näide, kus surm on kultuuris kogu aeg kohal, kus lapsedki mängivad kolpadega, võiks siin olla eeskujuks.

Lavastus on kolmeosaline, selles saadetakse viimsele teele Inimene, Kapitalism ja Sõda. Mille poolest need ärasaatmised üksteisest erinevad? 

Nad on tõesti üpris erinevad sündmused. Kapitalismi matus räägib sellest, mida kõike on võimalik saada raha eest; sõja matus on voodoo-laadne sõja “kastiajamine”, sest surra see viha ei taha… Homo sapiensi matus on lihtsalt pisarakiskuja.

Kuidas jõudis lavastuse tegemise idee Teieni? 

Katrin Essensoniga (kellega koos moodustame MTÜ Kirbutsirkuse) korraldame igal kevadel Maikellukese Päevi[1]. Teeme seega tihti koostööd. Temal tuli see mõte peale oma isa surma.

Millest lähtusite lavakujunduse loomisel? 

Kapid tulid tõesti labaselt sellest, et tegemist on “kapiteemaga”. Mulle meeldib pahatihti kõnekujundeid lavale üle kanda. Muidugi peab neil seal olema ka mõni muu väärtus. Siin on kapid alustuseks lihtsalt mööbel, millega keskea kriisis uut firmat alustanud tegelased oma kontorit sisustavad. Edasi hakkavad tähendused nihkuma. Meil on luukered ka kapis… Oli suur üllatus, et kadunud David Bowie samuti oma viimase klipi[2] lõpus kappi astub…

See, et mõtlev inimene valgusega seotud on, pole teab mis üllatus. Homo sapiensi rollis on niisiis prožektor.

Kuuseristidest surnuaia tekkimine ütleb lihtsalt: su jõulud on loetud.

Kuidas kirjeldaksite lavastust praegu, vahetult enne esietendust?

Esietenduse-eelne aeg on habras ja hämar. Isevärki aegruum, limbo, kus justkui oleks teada, kas tuleb poiss või tüdruk, aga missugune täpselt… Kui ta lavale jõuab, on ikka üllatus. Praegu ütleksin: pooldokumentaalne kuuldemäng-häppening. Homme ütlen võib-olla: suur kujunditeater.

Ühisrahastusplatvormis „Hooandja“ on lavastust tutvustavas tekstis lause: „Mind ei eralda teistest inimestest riigipiirid ega mingid muud nähtavad piirid, kui et pigem erinevad vaated elule, erinevad maailmavaated.“ Olete juba aastaid elanud Prantsusmaal, seal on erinevaid vaateid rohkem kui Eestis. Kuidas aga kõigist erinevustest hoolimata rahulikult koos eksisteerida?

On ju ammu teada, et paljulapselistes peredes kasvavad hoolivamad indiviidid. Mida rohkem paljusust, seda rohkem respekti.

 

[1] Mänguliste kunstide festival toimub alates 2009. aastast. Seda korraldab MTÜ Kirbutsirkus.

[2] Silmas on peetud laulu “Lazarus” muusikavideot.

 

Küsinud: ANNE-LIIS MARIPUU
13.01.2016

 

Mine lehele Lavastusest enam.