RSS

Intervjuu lavastaja Tiina Söödiga "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised"

22. oktoobril esietendub Vabal Laval kuraatoriprogrammi “Tavalised inimesed: alastusest enam” teine lavastus. “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” on lavastaja Tiina Söödi, dramaturgi Aet Kuusiku ja lavakujundaja Mai Söödi ühislooming.

Lavastuse “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” tiim. Vasakult: Aet Kuusik, Tiina Sööt ja Mai Sööt.

Tiina Sööt on senini teinud peamiselt performance‘eid ja loonud kujutavat kunsti. Tema viimased lavateosed valmisid koostöös Austria etenduskunstniku Dorothea Zeyringeriga. Nende lavastust “Lonely lonely” mängiti kevadel ka Sõltumatu Tantsu Laval. “Tõelised naised …” erineb mitmeski mõttes Tiina Söödi varasemast loomingust. Kasvõi juba sellepärast, et ta ise oma uues lavastuses üles ei astu. Vaatajaga jagavad oma mõtteid soolisest võrdõiguslikkusest hoopis Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask ja Olev Südi. Teatrilaval pole neist varem üles astunud keegi.

Oled õppinud mitmes kõrgkoolis. 2005. aastal alustasid õpinguid ökoloogia ja teatriteaduse erialal Tartu ülikoolis. Missugune on sinu suhe bioloogiaga praegu? Kas kunagine huvi ökoloogia vastu on aimatav ka sinu lavastustes?

Suhe bioloogiaga ei ole enam kuigi tugev ning otseselt minu ökoloogiataust mu praeguses loomingus esile ei tule. Loodusteaduste õppimisest on ehk kaasa tulnud teatav organiseeritus mõtlemises ning armastus reeglite ja seaduspärasuste vastu näiteks koreograafias.

Tartu ülikoolile järgnesid õpingud Eesti kunstiakadeemias tegevuskunstide erialal. Mis põhjusel otsustasid saali asemel lava kasuks?

Kunsti puhul on suurim eelis vabadus ise valida, mis teemaga tahad tegeleda. Teatriteadlasena on valikud piiratumad, järgneda tuleb sellele, mis juba olemas on. Tunnetasin vajadust ise teha ja proovida.

Oled seniajani peamiselt loonud performance‘eid. Sinu lavateosed on harilikult füüsilised ja vähese tekstiga. Lisaks eeldab performance‘i formaat, et kunstnik astub ise lavale. Vabal Laval esietenduv “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” erineb märgatavalt sinu varasemast loomingust. Lavastuses mängib olulist rolli tekst ja sinu asemel astuvad lavale viis inimest. Mis põhjusel otsustasid seekord sellise lahenduse kasuks?

Tekst on tegelikult minu performance‘ites alati olulisel kohal olnud. Ka Söödi/Zeyringeri praktikas, mis on väga füüsiline ja tugevalt seotud liikumisega, on tekstil oluline roll. Meid huvitab just teksti ja liikumise omavaheline suhe.

“Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” on tõepoolest minule midagi täiesti uut. Valisin sellise lahenduse just teemast tulenevalt. Mind huvitas, mida on teistel inimestel öelda soolise ebavõrdsuse teemal – seda, mida ma ise sellest arvan, ma juba tean. Lisaks oli oluline, et võrdõiguslikkuse teemat avaksid erineva taustaga inimesed, eri ühiskonnagruppidest. Nii näeb vaataja, et sooline ebavõrdsus ei ole abstraktne, hoomamatu termin, vaid et see kirjeldab reaalseid probleeme ja dilemmasid, mida inimesed igapäevaelus kogevad.

Lavastuses “Tõelised naised…” astuvad üles Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask ja Olev Südi. Mitte keegi neist ei ole seotud teatriga. Miks otsustasid just nende kasuks ja mis ajendas sind koostööle inimestega väljastpoolt teatrit?

Kunstnikud ja teatriga seotud inimesed on küllaltki kitsas grupp, kellel on sarnased kogemused. Arvan, et vaatajale on huvitavam näha isiklikke lugusid eri valdkondades tegutsevatelt inimestelt.

Need viis osalejat valisime välja koos Aet Kuusiku ja Mai Söödiga pärast paljusid intervjuusid ja pikka kaalumist. Silmas pidasime, et lavale jõuaksid vanuselt ja erialalt võimalikult mitmesugused ning eri soost inimesed, kes avaksid ka teemat mitmekülgselt. Kõigil osalejatel on oma tugev seisukoht või lugu ning ühtlasi on nad ka võluvad karakterid ja jutuvestjad.

Esietenduseni on praeguse seisuga jäänud veidi vähem kui kaks nädalat. Palun kirjelda lavastuse tööprotsessi.

Kõik algas intervjuudest, mille käigus leidsime osalejad ning saime ka üldiselt teadlikumaks, milliste probleemidega inimesed kokku puutuvad. Aedi juhtimisel koostasime esimesed tekstid igale osalejale tema enda intervjuu põhjal. Igat teksti vaatasime ja kohandasime osalejaga koos proovis, et see saaks talle suupärasemaks. Meil oli palju üksikproove, kus oli aega töötada iga inimesega eraldi ning, nüüd oleme ka ühisproovis püüdnud tervikut kokku viia. Paljud performatiivsed ning visuaalsed lahendused on Mai Söödi idee ning hulk väga loovaid ettepanekud on tulnud ka osalejatelt. Proovis saab alati palju nalja, aga on olnud ka emotsionaalseid hetki, sest lood, mida osalejad räägivad, on kohati väga isiklikud ning valusad.

Mis ajendas sind tegema lavastust soolisest ebavõrdsusest? Kas oled sellega ise elus kokku puutunud?

Nagu iga teinegi inimene, puutun ma soolise ebavõrdsusega kokku iga päev. Maailmas pole kohta, kus valitseks sooline võrdsus. Kuna see teema on mu huviorbiiti kerkinud, siis märkan ma ebavõrdsust rohkem kui mõni muu inimene.

Selle lavastuse ajend on mu isiklik kogemus, et Austrias on naisena parem elada kui Eestis. Kahtlustan, et ka meestel on Austrias kergem, kuna soostereotüüpide surve pole nii tugev. Vaadates Eesti meedia seksistlikkust või näiteks poliitikute suhtumist, tuleb ahastus peale. Kõige morjendavam on aga mu oma sõprade ja tuttavate suhtumine, et on normaalne, kui sa pead end aeg-ajalt halvasti tundma sellepärast, et oled naine. Või pead võtma mõne kohustuse, kuna oled mees.

Selle projekti mõte ongi uurida, kas sooline ebavõrdsus on probleemiks veel kellelegi peale mõne “üksiku hullu”? Vastus on olnud jah. Nüüd tahan ka publikule näidata, mis siis ikkagi on need reaalsed, käegakatsutavad, igapäevaelu probleemid, millega naised, mehed, emad, isad, lapsed, noored ja vanad kokku puutuvad.

Mida tähendavad sinule mõisted “tõeline mees” ja “tõeline naine”? Ning kes on “tõeline teine”?

Neil mõistetel on selles lavastuses kaks tähendust. Esiteks on “tõeline naine” soostereotüüp, ideaalne kuvand sellest, milline üks naine ühiskonna arvates olema peaks. Teisest küljest on selles lavastuses laval päris inimene, kes pole näitleja – ta esindab iseennast, seega on ta “tõeline”. Huvitav on see, kuivõrd need kaks tõlgendust üksteisest erinevad. Minule endale on tõeline naine ja tõeline mees igaüks, kes end ise nii defineerib. Midagi muud ei olegi vaja, et kvalifitseeruda.

“Tõeline teine” esindab kõiki muid variatsioone, mis naise ja mehe kategooriatesse ei mahu. Näiteks tegutseb meil lavastuses drag queen, kes teadlikult mängib oma karakteriga meheks- ja naiseksolemise piiril.

Õppisid aastakese Viini vabade kunstide akadeemias ja töötasid dramaturgia assistendina Maini-äärses Frankfurdis asuvas Künstlerhaus Mousonturmis. Peale selle on alates 2012. aastast enamik sinu performance‘itest esietendunud Viinis. Kuidas on lood soolise (eba)võrdsusega Austrias ja Saksamaal? Kas ja mil moel erineb see olukorrast Eestis?

Nagu ka enne jutuks tuli, on minu arvates olukord Austrias ja Saksamaal tuntavalt teine. Kahtlemata on ka nendes ühiskondades soolise ebavõrdsuse probleeme endiselt palju, kuid palju on ka head. Kõige tugevamalt tunnetan ma seda mind ümbritsevate inimeste suhtumises. Feminist ei ole sõimusõna. Mul pole Austrias ja Saksamaal ühtegi tuttavat, kelle puhul ma oskaks kahtlustada, et ta ei defineeri end feministina. Ka mehed on aru saanud, et olukord on jätkuvalt ebavõrdne ning nad püüavad sõnas ja teos sellele vastu seista. Ebavõrdsuse, seksistlike märkuste jne vastu astutakse välja nii isiklikus suhtlemises kui ka meedias ja avalikus ruumis. Eestis neelatakse kõik alla ning lepitakse, justkui see peakski nii olema. Mina arvan, et ei pea. Arvan, et tasapisi muutub ka Eesti ühiskond võrdsemaks ning kõigil on siin parem elada. Aga selleks on vaja pingutada ja eelkõige probleemi tunnistada.

 

Autor: ANNE-LIIS MARIPUU
Keeletoimetaja: HELI SAAR
13.10.2015

 

Mine lehele Lavastusest enam.