RSS

Keha kui kriitiline mass "alastusest enam"

Tallinna Telliskivi loomelinnaku etenduskunstide keskus Vaba Lava tähistab homme oma esimest sünnipäeva. Ühtlasi esietendub Thomas Franki ja Madli Pesti koostatud kuraatoriprogrammi avalavastusena Doris Uhlichi „alastusest enam“. Austrias sündinud koreograaf ei tohiks olla eesti nüüdistantsuhuvilistele tundmatu: kolm aastat tagasi esines ta Augusti tantsufestivalil soololavastusega „Rising Swan“ („Tõusev luik“). Uhlichi mitmed lavastused on valminud koostöös Viini produktsioonimajaga brut, mille asutas 2007. aastal Thomas Frank koos Haiko Pfostiga. Kuni selle hooajani oli Frank tegev bruti kunstilise juhina.

Thomas Frank: Õppisid Viinis tantsupedagoogikat ja töötasid seejärel aastaid sõltumatu teatrikompanii theatercombinat1 juures. Mis ajendas sind ise lavastama?

Doris Uhlich: Töötasin üheksa aastat theatercombinatis etendajana, neli aastat olin ühtlasi koreograaf. Seal töötades hakkasin ühel hetkel mõtlema, et mida ma teeksin, kui mul tuleks endal panna kokku lavastus. Esimese lavastuse impulsi andis mulle 2006. aastal Viini tantsukuraator Bettina Kogler, kes ütles: „Sina, Doris, räägid alati nii huvitavalt lavastustest, mida oled näinud. Arvan, et sul on potentsiaali ise midagi teha. On sul selleks tahtmist?“ Küsimusest ajendatuna said astutud esimesed sammud oma lavastuse suunas, sest ma tahtsin seda väga. Tahtsin väga avastada end koreograafina. Oli tulnud aeg realiseerida oma kujutlused tantsust ja performance’ist ning jõuda selgusele, kuidas tahan proovides töötada, missugune tööviis mulle sobib. Mu lavastused on mulle nagu toit – mul on neid vaja, ilma nendeta oleks elu väga igav. Lavastan seda osa elust, mida argisest ei leia. Armastan oma lavastusi, mulle meeldib, kui ideed hakkavad minus vohama ja võtavad seejärel kuju.

Frank: Ühe oma esimestest lavastustest tegid sa kümne vanema inimesega vanuses 60 kuni 80 eluaastat, sa leidsid nad nii-öelda tänavalt. Lavastus pealkirjaga „und“ („ja“, 2007) valmis mitmes järgus umbes kolme aasta jooksul. Mis ajendas sind kui koreograafi töötama vanemate inimestega, kellel puudub lavakogemus?

Uhlich: Tahtsin teha tööd inimestega, kes ei tea, kuidas laval olla, kelle füüsisel on piirid ja kes erinevalt tantsijatest ei otsi liikumisest kaalutust. Mind huvitasid piirangud ja see, kuidas „enam ei oskast“ saab „teisitioskamine“. Mind köitis vanemate kehade ajalikkus, nende rahu, see, kuidas nad end liigutasid. Mind üllatas, missugune jõud neis peitub. Vanemad inimesed on teinud läbi palju eluetappe, need on nende kehas salvestunud, läbielatu jätab kehasse jälje. On äärmiselt huvitav neid füüsilisi jälgi arheoloogina avastada. Tuginedes lihtsatele liigutustele nagu käimine, seismine, istumine ja lamamine, töötasin välja vanemate inimeste liikumismaterjali. Lavastuse fookuses olid igapäevased žestid. Argise lavale ülekandmine oli mulle huvitav väljakutse.

Frank: Seejärel tegelesid intensiivselt klassikalise balleti konventsioonide ja kehaideoloogiaga. Sellest sündis triloogia, mis koosnes lavastustest „Spitze“ („Tipp“, 2008), „Rising Swan“ („Tõusev luik“, 2010) ja „Come back“ („Tagasitulek“, 2012). Nendest esimeses ja viimases töötasid koos pensionil balletitantsijatega, soololavastuses „Rising Swan“ keskendusid see-eest oma reaalsetele ja kujuteldavatele täitumata soovidele. Miks oli klassikaline ballett sulle toona nii oluline?

Uhlich: Tahtsin käsitleda maailma, mis on mulle võõras, kuhu minu keha ei sobi ja kus räägitakse keelt, millel ei ole mingit pistmist autentsusega. Pärast koostööd vanemate inimestega ja igapäevase käsitlemist laval oli ballett oma kindla koodi ja kunstlikkusega mulle midagi uut.

Frank: Sinu lavastuste üks läbivaid teemasid on kehaideoloogiad. Lavastuses „more than enough“ („enam kui küll“, 2009/2010) uurisid erisuguse kehaideaali tagamaid ja astusid üles barokse etendaja rollis. See lavastus sündis sul ajendatuna ühe ajakirjaniku märkusest, et oled korpulentne. Kas sinu meelest on üldse olemas ideaalset keha? Või oled sa võimeline töötama laval igasuguse kehaga?

Uhlich: Ei, täiuslikku keha ei ole olemas. Ideaalne on see, kui inimene tunneb end oma kehas hästi ja end meelsasti liigutab. Nüüdiskunstis ei peakski minu meelest ideaalset keha olema. Ideaalne keha on pigemini keha, mis ei vasta ühelegi ideaalile ja suudab elu mitmekülgselt nautida. Jah, ma saan töötada laval igasuguse kehaga. Oluline on luua kehale ideaalne kontekst, kus end liigutada.

Frank: Viimastel aastatel räägitakse üha enam keha poliitilisusest, liikumise võimalikkusest ja kriitilise massi2 jõust. Oma eelviimast lavastust „Universal Dancer“ („Universaalne tantsija“, 2014) oled sa korduvalt esitanud klubides, mitte teatris. Seal lased sa end spetsiaalselt loodud masinal läbi raputada, nakatades füüsilise laenguga ka publiku saalis. Kas oskad poliitilist muutust füüsilise protsessina kirjeldada?

Uhlich: Me ladustame maailma endas, ka selle sotsiaalseid ja poliitilisi struktuure. Mitte ainult oma ajus, vaid ka lihas ja kehas. Pannes liha liikuma, raputades ta ärkvele, panen ma ühtlasi liikuma ja raputan üles seal ladestunu. Sellega aktiveerin ma mõtleva liha. Keha on tegevuse, käivitamise, vibratsiooni, motivatsiooni epitsenter!

Frank: „alastusest enam“ sai alguse õpikodade seeriast, mille pühendasid alastiolekule laval. Kirjelda palun seda protsessi. Mida said teada alastioleku õpikodades?

Uhlich: Õpikoja algne eesmärk oli õpetada rasvatantsutehnikat (sks Fetttanztechnik). Otsustasin teemat laiendada ja küsisin endalt: miks üldse võetakse end tänapäeval laval paljaks? Uurisin alasti -liikumiste ajalugu, sealhulgas ühiskondlikke alasti-liikumisi. Tahtsin aru saada, mille poolest erineb laval enda alasti näitamine seal alasti olemisest. Otsisin läbielatud alastust, millel ei ole midagi pistmist meedia-alastusega. Keha oma materiaalsuses on lähtepunktiks liigutustele ja tundmustele, mis ei ole riietatuna võimalikud. Õpitoad andsid võimaluse näha, kui suurt rõõmu valmistab alasti tantsimine osalejatele. „Minu ihul on nii lõbus!“ ütles üks tantsija. Me küsisime endalt, kuidas rõõm lihas välja näeb ja miks on nii vabastav lasta alasti lihal lennata. Millest me end tegelikult vabastame? Ilus oli ka hetk, kui üks tantsija ütles: „Seda laadi lavastus tekitab minus tunde, et ma mitte ei tooda kunsti, vaid et ma olen kunst.“

Lavastus „alastusest enam“ annab kehale hääle, teda ei kaeta ühegi idee ega arusaamaga, vastupidi, ideed ja arusaamad pääsevad temast välja. Lavastus pühitseb keha tema mitmekülgsuses, tal lubatakse väriseda ja näidata, milline taltsutamatu jõud temas peitub. Keha on kõikide toimingute lähtekoht, ilma kehata ei oleks meil võimalik ühtegi mõtet väljendada ega midagi liikuma panna.

Frank: Lavastuses „alastusest enam“ ei keskenduta mitte üksikutele kehadele, vaid massi liikumisele. Kuidas suhtud aga vuajeristlikku pilku? Publik istub siiski riietatult pimedas ja vaatab laval toimuvat pealt.

Uhlich: Arvan, et pärast kümmet minutit saab alastusest kostüüm ja vuajeristlik pilk teiseneb. Vuajeristid, kes üksnes alastuse pärast teatrisse tulevad, on olemas, aga nad istuvad pimedas ja jäävad märkamatuks. Ma ei saa sinna midagi parata. Kõik võivad lavastust vaatama tulla, olenemata sellest, mis neid teatrisse minema ajendas. Oma kogemusest võin aga öelda, et „alastusest enam“ vuajeristide soove ei rahulda. Nad näevad metsikut alastust, millel ei ole nende erootiliste kujutlustega mitte midagi pistmist, ja nad on sunnitud teatrist pettunult lahkuma. Suurel hulgal alasti tantsijatel on suur jõud, see jõud suunab pilgu liikumisele. Ühel hetkel nakatab tantsijate alasti rõõm publiku ja siis võib juhtuda, et ka vaatajates tekib soov alasti olla ja kaasa lüüa.

Frank: Nüüdseks oled sa seda lavastust esitanud mitme erisuguse koosseisuga. Tallinnas töötad umbes kahekümne tantsijaga, kellega kohtud proovide alates esimest korda. Mida ootad osalejatelt? Ja kuidas muutub lavastus koosseisuti?

Uhlich: Ootan inimesi, kes on avatud ja end meelsasti liigutavad, kes ei ole edevad ning suudavad ja soovivad töötada suures grupis, selliseid, kes ei eelda ega oota midagi, vaid soovivad midagi uut kogeda. Teistsugused inimesed, teistsugused kehad, teistsugune materjal. Ka muusikavalik võib muutuda. Lavastusel on temaatilised peatükid ja iga peatükk luuakse uue koosseisuga uuesti.

Frank: Unistad sa koosseisust või kohast, kus sooviksid lavateose „alastusest enam“ uuesti lavastada?

Uhlich: Mittehomogeense grupiga, see tähendab eri vanuses inimestega ja nendega, kellel on erisugused füüsilised eeldused, nagu näiteks puuetega inimestega. Inimestega, kes elavad riikides, kus keha kaetakse ja alastus on tabu, aga kus salaja unistatakse riietest vabanemisest.

 

1 Sõltumatu kunsti- ja teatrikompanii (juhiks kunstnik ja lavastaja Claudia Bosse) loodi 1996. aastal Berliinis. Kolme aasta pärast kolis theatercombinat Viini.

2 Kriitiline mass tähendab minimaalset rahasummat või inimeste hulka, mis on vajalik operatsiooni, äri, protsessi jm alustamiseks või säilitamiseks.

 

ANNE-LIIS MARIPUU
Intervjuu ilmus algselt 18. septembril 2015. a. ajalehes Sirp.

 

Mine lehele Lavastusest enam.