Süüria rahvalood Süüria rahvalood

Kokkupuude Lähis-Ida kultuuri ja elukorraldusega piirdub meie laiuskraadil pahatihti päevameedias uudiskünnise ületanud sündmuste pealiskaudseis konstateeringuis – kaugel Süürias on sõda, lastel pole süüa ega riideid, hordid lokkavad Euroopa poole ja suure tõenäosusega löövad Euroopa elukorraldusse Mariaani süviku mõõtu mõra. Lohutu, traagiline ja halvaendeline, ehk on parem selle maailmaga mitte tegemist teha. Sestap on rõõm, et seitsmel korral oktoobris ja novembris on Vaba Lava teatrikeskuses õnnelik võimalus piiluda Helen Rekkori lavastajapilgu läbi kauge ja müstilise välisriigi rahvapärimusse. Koguperelavastuse elurõõmus ja visuaalselt lööv maailm pakub nii ajaüleseid õppesõnu väiksematele kui flirti päevakajalisema kontekstiga suurematele teatrisõpradele.

Lavastuse aines on süüria poeedi Samir Tahhani 1980ndatel Aleppo lähistel lihtrahvalt ja professionaalseilt jutuvestjailt kogutud rahvapärimus, mis on kultuurihuviliste meeleheaks talletatud raamatusse “Folktales from Syria”. Dramaturgia aluseks on raamatust valitud kümme lugu, mida esitatakse läbi võrratult mitmekesise lavastustehnikaarsenali kümnes eri pildis. Arvestades publiku sihtgruppi (koolieelikust raugaeani) on valitud füüsiliselt lõbusamaid lugusid loomadest ning nende tegemistest kõrvu lugudega, kus terasem saalisviibija võib eristada alltekste, mis tõukuvad kaasaegsest poliittegelikkusest. Sellest hoolimata pole tegu kaugeltki poliitilise lavastusega. Peljata, et etenduse kandev osa oleks seotud tõsimeelse propagandistliku tõdemusega, et jumal on suur, pole tarvis – usutemaatikat lavastus ei lahka.

Lavastaja Helen Rekkor on tõdenud, et Süüria rahvalugudeni tõi soov paremini mõista ja tutvustada kauget kultuuri, mille retseptsioon on seotud sageli hirmu ja vihaga. Kust mujalt otsida ühiskonna sotsiaalseid ja moraalseid väärtuseid, kui muinasjuttudest ja rahvalugudest, mille eesmärk on pakkuda mõistuloolist elamise juhendit. Lugude temaatika ja moraal on igaühele tuttav, räägitakse headusest, lahkusest ja suuremeelsusest, mis hoolimata triviaalsest kõlast ei tekita saalis olles kulunud muljet. Etendus on tempokas ja ülivisuaalsete lahendustega viimistletud, laval vaheldub groteskne varjuteater humoorika sõnalavastusega, sekka paisatakse eelfilmitud klippe. Kõike raamib esteetiliselt rabav lavakujundus (videokunstnik Kristin Pärna tour de force), mille läbimõeldus, sügavus ja detailirohkus (jäädes sealjuures minimalistlikuks) oleks ainuüksi põhjuseks, miks antud lavastust saalist kogeda. Sellest hoolimata ei röövi visuaalne pool põhitähelepanu näitlejatöödelt.

Vaatamata sellele, et piirjooned lugude vahel on üpris aredad ja markeeritud pealkirjadega, sõlmib neid sisemine seotus, mis avaneb lugudevahelistes ristviidetes – kõrvaltegelane ühes loos kannab ootamatult peategelase (põlevat) mütsi teises. Helen Rekkor on seletanud, et kasutab lavastamisel koosloomemeetodit, kus esitamisele tulev stsenaarium sünnib paljuski lähtudes trupi energiast ja omadustest. Valitud metoodika on põhjendatud, nelja näitleja kanda jäävad kümned rolli- ja kostüümivahetused, lavaline sünergia mõjub värskelt ning on tagaridadeski tajutav, et näitetöid kannab mängurõõm, mis – kõlades peaaegu võimatuna –, hoiab etenduse lõpuni kütkeis ka väikseimate pealtvaatajate tähelepanu. Äramärkimist väärib näitlejaist Austraalia päritolu Shannon Quinn, kes lisaks sellele, et teeks hiire rollis silmad ette ka ehtsale kodumaja krõbistajale, esitab oma rolle puhtas eesti keeles, mõjumata sealjuures mehaaniliselt. Laval toimuvat toetab Martin-Eero Kõressaare ja Villem Rootalu loodud originaalmuusika ja orgaaniliselt mõjuv helikujundus, kus on ainest võetud Süüria rahvamuusikast. Lavastuse kui terviku seisukohalt ei ole muusika möödaminnes lisatud ripats, vaid sideaine, mis lubab ümbritseval tõeliselt särama lüüa. Võnkuva etnotinina ja trummeldamise koosmõjul on transsitekitav efekt, millega antakse lavastuse idamaisele õhustikule viimane lihv.

“Süüria rahvalood” on lavastus, kus kohtuvad ajaülesed mõistulood väärtustest ja moraalist kavalate mugandustega kaasajast, pakkudes mitmekihilisi tõlgendusvõimalusi nii noortele kui vanadele. Lavastus evib demüstifitseerivat iseloomu, kauged lood mõjuvad ometigi kodusena, universaalsena. Kaval võidab suure, vaim võimu, hiir pääseb kassi eest plehku. Kui sekka satub kaotatud käsi või põlev müts, siis on seegi kinnitus, et, ela Süürias või Eestis, vahel on elu ebaõiglane. Pead seepärast norgu lasta ometigi ei tasu, tasub õppida kogetust ja eluga edasi minna. Eluga edasi, kuid kahtlemata Süüria rahvalugudest õppust võttes.

Erkki Sven Margna, TÜ õigusteaduse üliõpilane

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Lavastaja: Helen Rekkor
Dramaturg: Liis Väljaots
Kunstnik: Maarja Pabunen
Videokunstnik: Kristin Pärn
Heliloojad ja helikujundajad: Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Kaasprodutsent: Teatriühendus Misanzen
Näitlejad: Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen ja Shannon Quinn

Esietendus Vaba Lava teatrikeskuses 29. oktoobril 2016.