RSS

Üliõpilaste arvustused lavastusest “sugu: N” "sugu: N"

Tartu ülikooli tudengid vaatasid kursuse „Teatrikriitika praktikum“ raames novembri lõpus Mari-Liis Lille, Hilje Mureli, Ursula Ratasepa ja Evelin Võigemasti lavastust „sugu: N”. Nähtu põhjal valmis hulk arvustusi, millest siin avaldame bakalaureusetudengite Katarina Tompsu ja Juuli Puusepa omad. Teatriteaduse magistrandi Liisa Pooli arvustust “Enam kui ajutine pop-up” on võimalik lugeda 30. novembri “Postimehest”, tema kursusekaaslase Triinu Siku artiklit aga peagi ilmuvast “Eesti Ekspressist”.

 

Kilju ja karju ja miski ei muutu

Kolme linnaosa piiril asuv Telliskivi Loomelinnak on uute asjade kodu. Nii on end sinna sisse seadnud rahvusvaheline teatrikeskus Vaba Lava, mis alustas sel sügisel oma teist hooaega. Kuraatorprogramm „Tavalised inimesed: alastusest enam“ hõlmab endas üheksat lavastust, millest „sugu: N“ on kolmas. „sugu: N-i“ dramaturg on Maria Lee Liivak, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Priidu Adlas. Lavastuse idee autorid ja loojad on näitlejad Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast. „sugu: N“ esietendus 25.11.15.

Saali uksed avanevad ja neist astuvad sisse kolm aristokraatlikku daami. Nad keerutavad endid uhketes kostüümides, peakohal kalliskivides helkiv lühter. Vaatepilt on vabastav ja rõõmustav üheaegselt, tekib kohutav kihk koos nendega keerutada ja kiljuda. Kell ei löö küll südaööd, kuid ühtäkki on kõigil jalas vaid üks king, mille puudumist nad ilmunud rüütlile demonstreerivad. Daamide pettumuseks on rüütel hoopis naine, mitte mees.

Kuid miks ei võiks olla naisrüütleid, või kas naised mitte juba ei olegi seda, arvestades nende iseseisvust ja läbilöögivõimet? Iga päev nõuab meilt kõigilt teatud kohustusi, neljalt tunkedes naiselt samamoodi. Naiste üheks levinumaks ülesandeks teiste kodutööde kõrval on söögitegu, selles lavastuses valmis õhtusöök aga mootorsae ja haamriga. Naine jäi meest õhtusöögile ootama, kuid nagu paljudel kordadel juhtub, ei jõua kaasad õigeks ajaks koju. Nii sel korralgi, kuid olge mureta, Evelin Võigemast pakkis kogu õhtusöögi, šampuse ja enda kleidigi mehele klaaspurki, mille sisu uurides saaks ta hea ülevaate oodatud õhtust.

Lavastuse elemendid nagu tekst, tegevus ja rekvisiidid püsivad tugevalt koos. Kasutusel olevad esemed on kõnekateks lavapartneriteks, nende lähemat hingeelu tunneb igaüks, kel tehnikaga kogemusi. Eriti muljetavaldav on nelja naise abieluvanne oma kodumasinale, jah-sõnaga kinnitati igavest truudust ja õiglast hoolekannet. Hilje Murel, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp ja Mari-Liis Lill liuglesid graatsiliselt oma uute lemmikutega, kuid iga üllas hetk lõpeb kord ja nii ka seegi. Kodumasinatest moodustus hoopis kõnepult, mille keskmes esinev Evelin Võigemast viis publiku mitmeteks minutiteks hasartmängu maailma. Naise igapäev on justkui sport, pidev skoorimine erinevatel aladel: laste äratamine, hommikusöögi valmistamine, liiklusummikute läbimine, töötamine, poodlemine, koristamine, õhtusöögi valmistamine, laste uinutamine, mehe rahuldamine ja lõpuks uinumine, et kõik algaks uuesti, kell 6:45 koidu eel. Võigemast raporteeris kogu päevast maratoni täiskäigul võiduka lõpuni.

Kõik neli naisnäitlejat esitasid lavastuse eri hetkedel ühe või mitu pikemat monoloogi, mis enamasti käsitles mõnda ühiskondlikku arusaama või kinnistunud printsiipi. Tihti on nii, et kui pimedas saalis kostab ainult kõne, jõuab teksti mõte paremini otse kuulajani, sest lavaline liikumine puudub, kuid selle lavastuse puhul oli nii tegevus kui kõne selgelt jaotatud. Tegevused toimusid enamasti vaikuses või saatis neid masinatest tingitud heli, kõnelemisel räägiti aga otse publikusse, tihti midagi tegemata. Kõik monoloogid ja muu lavaline tekst oli selge ning hästi jälgitav, olenemata sellest, kas ruum oli pime ja tegevuseta või valgustatud ja liikumisega täidetud. Eriti tugevalt mõjus Ursula Ratasepa monoloog keset põrandal asuvat nukumerd, mille süüdi-mitte süüdi argumendid tekitasid sisemist põlemist.

Lavastuse „sugu: N“ keskmes on näitlejad ja tekst, mille läbi esindavad nad nii iseenda kui arvatavasti paljude teiste naiste rolle ja häält ühiskonnas. Justnimelt hääl on näitlejatöö olulisimaks ja mõjuvõimsamaks vahendiks. Püstise mikrofoni kasutamine ning irooniliste tänusõnade avaldamine nii meediale kui meie kaaskondlastele võimendas nende väljaöeldu olulisust. Tegelaste kui selliste loomisest on keeruline kõneleda, näitlejad ei pidanud naiste rolle võtma, vaid see on neile loomulikul teel antud. Hoolimata näitlejate pidevast eriajalisest lavale ilmumisest ei vii see etendust rütmist välja.

See ei ole irooniline, kui mina, naine, tänan „sugu: N-i“ elluviijaid selle eest, et nad seda tegid. Lavastuse mõttekäigud on igati tõsiseltvõetavad, kuid kõigele vaatamata tekib tunne, et kilju ja karju palju tahes, midagi ikka ei muutu. Kui ei muutu ühiskonnas, muutub ehk iseendas ja seegi on juba algus.

Autor KATARINA TOMPS

 

Mosaiikpilt nimega Naine

Paljud naised ei tunne end diskrimineerituna, ei näe probleemi palgalõhes ja on soolise võrdsuse teemal üsna kogenematud. Mitmete arvates võib ka see “feministide teema” olla juba liialt ära leierdatud ja üldse – aitab kah nendest vihastest naistest. Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendunud “sugu: N” ei räägi ainult vihastest naistest, vaid ka oma soorollide püünises olevatest “õrnema soo esindajatest”. Miks? Selleks, et saadaks aru, et võrdsuse vastand ei ole erinevus, vaid ebavõrdsus. Selleks, et oleks vähem neid, kes probleemi ei näe, ei kuule ja ei oska ära tunda. Ja ilmselt ka sellepärast, et see lihtsalt kõnetab meid, kes me istume publikus, ja ka neid, kes on laval. Laval räägivad ja tegutsevad Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast.

Sümboleid barokist tänapäevani

Lavastus koosneb erinevatest kildudest, mis omavahel küll ühtset narratiivi ei moodusta, ent mis kõik iseseisvalt annavad edasi sama ideed mitmest aspektist. Stseenide omavaheline üleminek on sujuv ja üksteisega seotud. Etenduse mosaiigid on sümboolsed: Võigemast paneb klaaspurki kogu ühiskondliku naiseksolemise, kõik neli näitlejat abielluvad nelja erineva kodumasinaga ning annavad abieluvande masina manuaali järgi. Loetelu mõtlemapanevatest sümbolitest võiks jätkuda.

Publik moodustab amfiteatrile sarnase ruumistruktuuri: poolkaareks paigutatud kolm looži, mis on omakorda suunatud kolme hiiglasliku ukse poole, mille kaudu näitlejad tulevad ja lähevad. Paindlik blackbox võimaldab laval laest alla ronimist, tõstukiga sõitmist ja kodumasinatega mööda lava tantsimist.

Etenduse alguses sisenevad ustest kolm barokistiili riietatud naist naeruväärselt suurte parukatega. Nad annavad etendusele hoogsa alguse. Kolm kiljuvat ja keerutavat parukahunnikut raputavad üles ka kõige unisema kuulaja, et siis olla piisavalt ergas saabunud Don Quijotet meenutava rüütli (Mari-Liis Lill) kõneks. Kogu kunstiliselt barokki paigutatud stseen annab märku juba iganenud tõdedest, millest oleks aeg edasi liikuda. Ometi sülitab ja sõimab ühiskond nii tihti nende peale, kes üritavad samu iganenud tõdesid kritiseerida.

Naine võib sõita teenitud puhkusele, ta võib sõita tööle

Etenduse kõige teravmeelsem ja naerutavam osa on spordikommentaatorina üles astuv Võigemast, kes teeb vokaalse otseülekande ühe pereema päevast. Olümpiatšempioni päev algab söögitegemisega, millele järgneb laste äratamine ja kooli viimine. Reporter võtab arvesse ka stiilipunkte: boonuseid saab hommikune kaerahelbepuder, unejutu pikkus ja päevaste tegevuste kiirus. Maha võtavad punkte aga ebatervislik õhtusöök nagu makaronid ketšupiga ja ostlemisel soetatud kilekott. Selle pereema päev spordialana on tehtud nii realistlikuks, et olenemata suurest kogusest huumorist terve stseeni vältel, leian ma end dilemma ees – kas nutta või naerda? Publik on naerutatud, kuid naerdakse tegelikult ju selle üle, kuivõrd reaalsus on meieni toodud nii tabavas irooniavõtmes.

“Mul on kõik hästi”

Naiseksolemise veelgi õnnetumat poolt annab edasi Hilje Murel. Riietatud valgesse pulmakleiti puhastab ta end ümbritsevaid kodumasinaid. Puhastamise käigus määrib ta end järjest rohkem punase värviga kokku ja lõpp-pilt näeb välja võikalt verine. Naise rahustavate sõnade tagant, nagu oleks tal kõik hästi, võib vaid aimata, et tegu on vägivalla all kannatava naisega. Hilje Murel paneb nõudepesumasinasse katkisi nõusid ja võtab pesumasinast välja punaseks määrdunud pulmaloori. Stseen annab valusalt aimu, et “Mul on kõik hästi” sõnade taga võib olla tegelikult kõik katki.

Eluaegne tingimisi moraalne surmanuhtlus

Hilje Mureli verise stseeni kõrval mõjub veel emotsionaalsemalt Ursula Ratasepa monoloog süüdiolemisest. Lava põrandal on mitukümmend beebinukku. Ratasepp seisab keskmise ukse ees ja peab oma viimase kõne lugupeetud kohtule. “Mina süüalune…”, ütleb näitleja ja võtab enda süüks kõik oma last puudutavad komistuskivid, raskused, eksimused ja vead, mis elus võivad ette tulla. Ratasepp mõjub laval siiralt ja vahetult. Stseen on pikk ja süüdistustel ei näi tulevat lõppu, ent ehk see nii mõeldud oligi. Istun saalis, kuulan ja olen ammu kaotanud järje, milles kõiges laval seisev naine süüdi on.

“sugu: N” hüpitas mind üles-alla. Kord naersin, sest oli liiga naljakas, et nutta, siis oli jälle liiga terav, et naerda. Võiks ju liigitada, et tegu oli komöödiaga tragöödia elementides või hoopis vastupidi? Tegelikult on tegu meie ühiskonna peegliga. Lihtsalt vürtsitatud paari teelusikatäie iroonia ning näpuotsatäie huumoriga. Naerda saab saalis küll. Küsimus on hoopis selles, et kas tegelikult on naerutuju ka siis, kui saalist väljuda?

Autor JUULI PUUSEPP

 

LIIVIA TALVIKU artiklit “Naised naistest – ausalt ja sarkastiliselt” lavastusest “sugu: N” on võimalik lugeda Teatriteaduse Üliõpilaste Looži ajaveebist. Leiad selle siit.

 

Avaldatud 02.12.2015, täiendatud 29.12.2015.

Mine lehele Lavastusest enam.