RSS

Vaba Lava podcast: „sugu: M“ ehk Kas kunstiga saab elu paremaks muuta?

Mis juhtub kolme luuletaja elus, kui nad teevad kõigega, mis neil on, tõsiseteemalist teatrit ja bulletääni „Kogu tõde homoliikumise valedest” eemaletõukejõust tõugatuna lavale viskuvad? Eesti mehe elu on ju tõsine asi?

Vaba Lava kuraatoriprogrammi etendusejärgsed publiku vestlused kunstnikega on nüüdsest podcast’ ina järelkuulatavad ja allalaetavad. Kuna taustade avamised ja filosoofiad on olnud sama põnevad kui etendused ise, jagame. Saab teada, miks ja kuidas sündis lavastus „sugu: M“, mida teeb „meediatekst” inimese hingega, kas autorid on näinud lavastust „sugu: N“ ja kas Ivar Sild oskab nüüd stanislavskilikult kassi teha? Võimalus tuua oma päeva 38 minutit kergust, vahetut eneseirooniat, mõtteainet.

Keelearmastajatele soovitame seda heliriba lihtsalt ka mõnusalt mahlakast eesti keele kasutusest rõõmu tundmiseks. „Kujundliku luuletuse luukere oli üles kirjutatud.” „Ma olen selline tühme tüüp.” „Aga mina pidin sünktõsine olema…” „Täielik kirbutsirkus!”

Etendusejärgsed vestlused leiavad aset pärast seda, kui kõik on nähtud ja suud-südamed räägitakse puhtaks, seega – spoiler alert! Vestlust suunas Vaba Lava kuraatoriprogrammi 2016/2017 hooaja üks kuraatoreist Madli Pesti.

Tekstina isutekitajaks ka mõned vestlusest rebitud katked, ajalingid tekstis [25:27] juhivad vastavale kohale helifailis. Alustame mürtsuga lõpust, sest see on terav ja oluline.


„Keegi on seda täie tõsidusega mõtelnud.”

Jürgen Rooste: „Ma ütlen, see lauastseen, kus me räägime Eesti meediast tuntud tekstides, oli mingitel hetkedel palju julmem. Me oleme jõudnud siukese – inimliku variandini.” [25:27]

Ivar Sild: „Suht tagasihoidlik võrreldes, mida me vahepeal rääkisime… Kui Sveta [Grigorjeva, dramaturg] tuli kuulama – tead, tõstad pilgu sealt laua tagant oma topsikute juurest ja – kas ma tõesti räägin seda ühele naisterahvale minu vastas? Ma ei ole elu sees niimoodi teinud ja nüüd äkki!”

Jürgen: „Kui me päriselt oma häälega otse sõna-sõnalt räägime Eesti meedias naiste kohta kirjutatud tekste, siis on tunne, et see ei ole laval enam usutav. Kõik arvavad, et see on välja mõeldud…”

Madli: „Minu meelest on väga hästi arusaadav, et te räägite just meedia-, mitte mingi filtriga tekste. Küsimus on – kas te ei tahtnud olla veel teravamad, jõulisemad?”

Kaur Riismaa: „See on üks koht, kus me oleme hakanud iseennast kaitsma. Vahepeal oli neli või viis proovi nädalas ja kui sa iga päev pead täie tõsidusega rääkima sellist… [paus] paska… siis… sa psühholoogiliselt põled läbi! See stseen on üks koht, mis on väga muutunud – oleme muutunud iroonilisemaks, naljakamaks. Nali on selles mõttes enesekaitse, et kui Jürgen ka teeb seal, noh… sünnituskahurit, siis ta tegelikult kaitseb ennast selle teksti eest.”

Jürgen: „Aga lugege internetist, see on täiesti olemas, need asjad ei ole…” Kaur: „Keegi on seda täie tõsidusega mõtelnud.”

Ivar: „Aga see [geiteemaline] skisofreenikute tekst on meil praktiliselt algsel kujul pähe õpitud. Seda oli ikka väga rõve lugeda. Siit meil jäi ainult see Maarja Kangrole kirjutatud rõve asi välja.”

Jürgen: „Meil jäi tõesti välja üks koht, kus kirjutati, et kui naine ei imeta, kui tal pole lapsi, miks tal siis rinnad on? Neil naistel võiks ju…, nad võiksid endal rinnad maha lõigata… Siinkohal me peame siiski tunnistama, et meil on rohkem kaasautoreid. Tahaksin tänada Martin Helmet, Priit Pulleritsu, siis Viktor Vassiljevit, Sven Kivisildnikku, anonüümseid netikommentaatoreid.” [publiku naer taustal]
Läbisegi lisandub: „Ka Varro Vooglaidu ja muidugi kirjasaatjaid, „Kogu tõde homoliikumise valedest” brožüüri koostajaid…” Ivar: „See ongi Varro Vooglaid.”

Jürgen: „Meil oli ikkagi väga palju kaasautoreid, keda me lavale kaasa ei toonud, kuigi me kunagi muidugi tahaksime nendega koos esineda… See oleks meile väga põnev. Eriti ma tahaks, saaks mõnega neist teha seda kakluse stseeni, oleks väga veenev, ses mõttes, et mis ma ikka seda Kauri klohmin.”

Kaur: „Mina tahaksin Martin Helmega teha seda armastuse stseeni.”
Jürgen: „Sina teed Martin Helmega armastuse stseeni, mina võin Priit Pulleritsuga kakluse stseeni teha.”


(Kunsti)inimese kaitsekihitusest ja haiget tegemisest 

Madli: „Jõudsite proovidega kaitsvamasse, pehmemasse positsiooni. Huvitav, kas näitlejad räägiksid siin praegu teistmoodi? Et näitlejad oskavad ja nende töö on rollide loomine ning ka kaitsekihi loomine. Ma pakun, et nende lahendus võiks olla erinev. Me oleme ju kõik laval näinud igasuguseid räigusi. Professionaalsete näitlejate poolt.” [28:55]

Kaur: „Näitleja võibolla oskab selle ukse paremini kinni panna. Meil ei ole sellist kooli ja naiivsed luuletajad nagu me oleme, me ju usume kõike, mis me ütleme.” Madli: „Sõna on püha.”

Jürgen: „Ja võta nüüd näitlejad. Ega ilmaasjata ole Heath Ledger surnud ja ilmaasjata ei ole Eestiski hunnik näitlejaid, kes on ennast kas surnuks joonud või meie jaoks ära kadunud.”

Ivar: „See on see kunstiinimese omadus, mille ma prooviperioodi lõpuks oskasin endale viimaks ära seletada. Ma olen alati olnud hädas, kuidas seletada, mida tähendab luuletajaks olemine. Et noh, mis see on siis, kaks minutit ja sul on lehekülg luuletusi kirjutatud. Mis sa ülejäänud aja teed? Ei oska nagu seletada. Räägid, jah, ma loen, kogun materjali. Ja pagan, kui palju emotsionaalset sa pead veel teistmoodi läbi töötama. Näitleja intensiivsus emotsioonide kogumisel ja sellest laadungist vabanemisel on veel hoopis teistsugune. Siis ongi kaks varianti – kaod kaheks päevaks kahtlaselt kodust ära… näiteks ma rääkisin sellest oma tülist. Ma ei osanud talle tõesti seletada, miks ma ei suuda minna koju oma kõige kallima inimese juurde, võtta tal ümbert kinni ja öelda, et hoia mind, kurat, ma olen emotsionaalselt vare…” [30:05]

Jürgen: „Üks hetk… Ma ei tea, kas ma võin seda rääkida… On siin mõni kollase ajakirjanduse esindaja ajakirjanik?” Ivar: „Ta ei ütle lihtsalt, ega ta loll ei ole.”

Jürgen: „Mõned nädalad enne lavastuse valmimist läksime me kõik oma kallimatega ikka täiesti riidu. Ehk kõik me kolm, kes me siin selle lapsega jändasime, läksime oma oleku ja käitumisega nii hulluks, et kõigil õnnestus omaenda eraelus täiesti tõsised probleemid tekitada. Noh, mul on üks väga tark inimene kõrval, kes ütleb mulle, et sa ei ole mingi lavastaja. Samamoodi ei ole me mingid näitlejad… Alkoholiprobleemid ja siukesed asjad on meil niikuinii. Aga kui me läheme veel mingisse asjasse nii sisse ja läheme sellest hulluks, hakkab see teisi mõjutama. Seda kaitsepinda, et sa oled Evelin Võigemast, tuled teatrist välja ja võtad selle maha (no päris maha ei võta niikuinii…), aga võtad selle maha, paned rippu ja lähed minema, meil ei ole. Meie ei saanud sealt päris välja, ei ole siiamaani päris välja saanud. Me tegime ikkagi haiget lähedastele inimestele ja endale ka.”


„sugu: N“
ja „sugu: M“?  

Ühtlasi nii kommentaar kui küsimus publikust: „Teie lavastus „sugu: M“ on otsene parafraas eelmisele naistelavastusele „sugu: N“. Järelikult ma arvan, et te olete eelnevaga ikkagi dialoogis. Mulle tundub, et „sugu: N“ oli tore, lõbus, vaimukas, tõsine, aga samas ka kohati pateetiline ja võitlev. „sugu: M“ kohta ma ütleks, et see oli võibolla taotluslikult low key, mis oli minu meelest iseenesest sümpaatne. Kuidas te ise näete dialoogi lavastusega „sugu: N“, kuidas suhestute? [35:00]

Kaur: „Siin on teil väga suur eelis, sest ei Jürgen, Ivar ega mina ole lavastust „sugu: N“ näinud. Jürgen küll tõstis enne käe, aga ma tean usaldusväärsest allikast, et Jürgen jäi magama, kui „sugu: N“ algas. Täiesti võimalik, et me tsiteerime midagi või suhestume, aga me ei tea seda.” Jürgen: „Ma mäletan sealt väga palju stseene!”

Ivar: „Tuleb ausalt tunnistada, et tegelikult meie alles otsisime pealkirja, kui Vaba Lava pakkus pealkirja „sugu: M“ lihtsalt välja. Et oleks hästi sobilik, oleks nagu paralleel ja noh, meeste asjadest me ju räägime, selles mõttes midagi valesti ei ole. Aga tegelikult, dialoogi osas me oleme natuke… ebaleval positisoonil.”

Jürgen: „Me ei tohiks olla selle pealkirja lõksus. Meie lavastus oli põhimõtteliselt koorumas või tekkimas ja meil oli vaid mingi tööpealkirjade hunnik. Tegelikult me ei töötanud selle pealkirja nimel või all, töötasime nende kujunditega [pikk paus] nagu lollakad luuletajad.”


Istusime Kirjanike maja põrandal ja lugesime üksteisele luuletusi

Madli: „Te olete luuletajate, kunstnikena kõik oma liini ajajad… Kuidas need kolm häält ühiseks tervikuks moodustusid?” [7:03]

Jürgen: „Siim [Aimla, helikujundaja] koorijuhina pani meid tööle! Me tegime hästi palju kooriharjutusi ja Siim saavutas selle ühehäälsuse ja ühise hingamise…” räägib Jürgen kiirmuinasjutu, mille Siim sama kiirelt ümber lükkab.

Kaur: „Kõigepealt me jõime…”

Jürgen: „Seda juhtus ka. Asi algas sellest, et oli üles kirjutatud idee… ideestik. Niiöelda kujundliku luuletuse luukere oli üles kirjutatud. Mina olin üles kirjutanud. Mai lõpust juuni algusest hakkasime järjepidevalt koos käima. Proov algas iga kord võimlemisega. Ivar teeb meil atleetvõimlemist, tegi meile oma soojenduse harjutuste programmi. /…/ Ja siis mingitele asjadele lähenesime hoopis teistpidi – istusime tunde ja rääkisime, vahepeal jõime ja rääkisime mingist asjast kaua-kaua, lõpuks päevi.

Üks hetk. Istusime Kirjanike maja saali põrandal, meil olid küünlad. Olime pidanud lauaststeeni harjutama, kõik olime pidanud meediatekstidega töötama, töötasimegi!, aga see oli läinud luhta. Istusime Kirjanike maja saalis põrandal, küünlad põlesid, küünlarasv oli laiali, mitu pudelit veini oli ja lugesime üksteisele luuletusi. Niiviisi ringi ja ringi ja ringi ja siis hakkas sealt kooruma midagi…” [10:38]


Mõnus kaasaegse teatri elementidega väike jant ehk Teatri moodi modernistlik luuletus

Jürgen: „Kui Ivar ütleb „Olla Jürgeni luuletuse sees…”, tähendab see, et see lavastus on luuletusena mõeldud. „sugu: M“ on nagu modernistlik luuletus, siuke omavahel põimuvate kujundite jada. 20. sajandi alguse idealistlikust kunstimõlkast pärit, mil inimesed uskusid, et kunstiga saab midagi muuta või paremaks teha. Üritati leida uut kunstikeelt – ja see siiamaani ei ole läbi jõudnud. „sugu: M“ on minu arust üsna täiesti tavalise teatri moodi mõnus kaasaegse teatri elementidega väike jant. Ja siis mõned mu tuttavad, kes väga ei ole teatris käinud, vaatavad seda ja ütlevad, et kurat, te teete ikka sellist imelikku uut värki, see ei ole teatri moodi… Modernistlik revolutsioon ikka kestab veel…” [4:10]

Kirjutas Mairi Hüüdma
„sugu: M” etendusejärgne vestlus, 20. september 2016, Vaba Lava

Lavastaja Jürgen Rooste, dramaturg Sveta Grigorjeva, helilooja ja helikunstnik Siim Aimla. Mängivad Jürgen Rooste, Kaur Riismaa, Ivar Sild, Marko Martinson, Siim Aimla ja Meelis Tasur.
Etendused novembris Tartus ja Tallinnas: mängukava.