RSS

Etendusejärgne vestlus lavastaja Doris Uhlichiga "alastusest enam"

Doris Uhlich: “Eesmärgiks pole alastuse esitamine laval. Publik peab lihtsalt tajuma emotsiooni: kuivõrd ergas, emotsionaalne, rõõmus ja energiast pulbitsev võib olla üks inimkeha. Kutsun üles uurima, millised on erinevate kehade võimalused, õppima tundma ja armastama oma ihu, uurima, milliseid võimalusi eneseväljenduseks see ihu oma mitmekesisuses pakub.”

Vestlus austria lavastajaga toimus 20. septembril 2015. aastal Vabal Laval pärast etendust “alastusest enam”. Vestlust modereeris kuraatoriprogrammi koostaja Madli Pesti.

Madli Pesti: Lavastasid Tallinnas “alastusest enam” kolmandat korda. Kahel esimesel korral oli sul täiesti teistsugune trupp. Kes olid siis osalejad ja kuidas erines tulemus Vabal Laval etenduvast?

Doris Uhlich: Algselt ei olnud mul üldse mõttes teha lavastust nimega “alastusest enam”. Algne idee oli korraldada tantsijatele alasti tantsutehnika kursus nimega “alastusest enam“. Hakkasin välja töötama oma spetsiifilist tantsutehnikat, mis keskenduks ihule – rasvale ja nahale ning võimaldaks välja tuua kehasse talletatud energia ja emotsiooni. Tänapäeval pole alasti tantsijad laval enam mingi sensatsioon, liiatigi olin ka ise paljalt laval esinenud. Hakkasin mõtlema, miks siis ei õpetata kaasaegset tantsu nii, et tantsijad võiksid olla laval alasti, mis on ometigi inimese loomulik olek. Mõte sai teoks ning nüüdseks olen seda kursust andnud alates 2010. aastast.

Kõik sai alguse 2011. aastal, kui korraldasin Viinis õpituba. Kuigi alguses oli kursusel vaid üheksa osavõtjat, levis peagi Viini tantsijate seas kuuldus, et midagi tõeliselt huvitavat on teoksil. Järgmisel aastal oli rahvast juba murdu. Tõepoolest, 2012. aasta õpituba meeldis kõigile ning seetõttu tekkiski mõte luua töötoa eskiiside põhjal juba terviklik lavastus. Tahtsin oma tantsijad uuesti kokku tuua ning osalejad tulid selle mõttega kohe kaasa. Tookord oli tegemist tõesti eranditult tantsijatega. Kõigil neil oli ImpulsTanz festivali stipendium ning pärit olid nad väga erinevatest riikidest üle kogu maailma: Kanadast, Iisraelist, Rootsist, Küproselt, Kreekast ja teistest maadest.

2013. aastal tegime nende 20 inimesega kaks ja pool nädalat proovi ja valmiski “alastusest enam I”. Me ei osanud alguses uneski näha, et võiksime selle lavastusega ringreisile minna. Olgem ausad, tegemist on ikkagi üsna kuluka ettevõtmisega: tuleb maksta 20 inimese lennupiletid, majutus jne. Tahaks maksta ka tantsijatele väärilist esinemis- ja proovitasu. Seda pole kunagi nii palju kui sooviksin, kuid hea küll, selle lavastuse tegemiseks peab kehas olema ka paras annus idealismi. Üldiselt on nii, et kuigi need tantsijad olid kõik tõepoolest lõpetanud kes konservatooriumi, kes tantsukooli, ei ole kusagil võimalik vaid tantsimisest ära elada – seda saavad lubada endale väga-väga vähesed. Tantsijatel on reeglina veel teine tööalane elu. Seega, lavastusele “alastusest enam” eelnes vägagi põhjalik eeltöö.

2014. aatal kutsuti mind Salzburgi tantsukooli, et lavastaksin seal “alastusest enam” teise versiooni. Korraldati konkurss 20 tantsija saamiseks ja mul vedas, et huvilisi tuligi kohale täpselt 20. Neil kõigil oli sarnane taust: nad olid kõik selle tantsukooli õpilased, väga heas kehalises vormis, väga hea ettevalmistusega, kuid ega neil sellist materjali, mida rasvatantsu tehnika eeldab, keha peal eriti ei olnud. Samas, nende 20 noore inimese suhtumine ja grupitunnetus oli ikka väga hea.

Siin Eestis, Vabal Laval, on nüüd siis juba kolmas kord. See oli mõnes mõttes vette hüppamine tundmatus kohas. Mul polnud absoluutselt mingit ettekujutust, mis mind ees ootab. Olin näinud vaid osalejate fotosid ja elulugusid, mille sain kaks päeva enne Eestisse tulekut. Mõtlesin siis: hea küll, olen avatud kõigile võimalustele, vaatame, mis juhtuma hakkab. Selle projekti puhul ongi just väga huvitav see, et osalejad on nii erinevad: nii füüsiselt, vanuseliselt kui ettevalmistuselt. Osalejad on nii tantsijad, näitlejad kui etenduskunstnikud, kellel eelnev kokkupuude tantsuga puudub.

Pesti: Ütled, et kehadel on oma mälu, et minevik on kehadesse talletunud. Kas sa avaksid seda mõtet pisut laiemalt?

Uhlich: Arvan, et meie kehadel on sisemine salvestussüsteem. Nad talletavad kõike, mis meiega on minevikus juhtunud. Muide, kui rääkisin sellest meedikutega, siis nad kinnitasid minu veendumust. Inimesed ei kanna endas informatsiooni mitte ainult päritolu, poliitiliste vaadete või sotsiaal-majandusliku tausta kohta, mida tajume intellektuaalsel tasandil. See, kuidas sa kõnnid, milline on sinu kehahoiak, milline on sinu ihu, mida sa ostad või sööd, milliseid riideid kannad – kõik see on aja jooksul tehtud valikute tulemus. Kui hakkasin tegema alastitantsu kursust, sai mulle järjest rohkem selgeks, kuivõrd on kehasse salvestatud erinevad emotsioonid, millega seotud energia vallandamine toob kaasa vabanemise, naudingu ning heaolutunde. See äratundmine ongi minu jaoks kujundanud kaasaegse tantsu kontekstis uue tähenduse – tuleb aktiveerida ihu, et vallanduks kehadesse salvestatud energia.

Keha ja vaim on lahutamatud – keha sõnum on seega ka poliitiline, need inimesed oma kehalisuses kannavad uudset poliitilist sõnumit. Üldiselt tänapäeva ühiskond ei hinda pehmet, haavatavat keha, vaid häbeneb seda. Keha peab olema lihases, treenitud, vastupidav, masinlik. Igal juhul aktsepteeritav ihu ei tohi rippuda, rappuda ega võdiseda. Mina aga kutsun oma tantsijaid üles just nimelt uurima, millised on mitmekesiste, erinevate kehade võimalused, õppima tundma ja armastama oma ihu, uurima, milliseid võimalusi eneseväljenduseks see ihu oma mitmekesisuses pakub. Sellest kogemusest kujuneski välja minu rasvatantsu tehnika – lõin metoodika, kuidas kinni püüda see kehadesse salvestatud energia, kuidas seda struktureerida, kanaliseerida ning lõpuks vallandada.

Pesti: Palun räägi lähemalt sellest unikaalsest rasvatantsu tehnikast.

Uhlich: Ihu võib liikuma panna käte abil või luid väikese amplituudiga väristades. Muide, pole sugugi lihtne üht kehaosa liigutada, nii et kogu keha kaasa ei väreleks. Lühidalt öeldes, ihu ja võimaluse korral rasvapolstrit väristatakse luude ümber nii, et tekivad väikesed lained. Ma olen selle kirjeldamiseks ise leiutanud termini tehnoihu.

Pesti: Miks peab laval olema just nimelt 20 tantsijat ja mitte näiteks üks tantsija?

Uhlich: 20 tantsija puhul on tegemist grupiga. Kui laval on üks tantsija, on tegemist ühe isiku looga, personaalse narratiiviga. Mind huvitab aga grupidünaamika, energiavahetus grupi liikmete vahel ja energia, mis saali jõuab. Siin on meil 17 tantsijat. Vaba Lava suurusega saali puhul täidavad tantsijad oma energiaga selle ruumi kenasti ära. Seda tunda on vaimustav. Tantsijate ja minu jaoks on see lava nagu meie personaalne elutuba, see on nagu korter, mida jagame ja publik on meile siia külla tulnud. Atmosfäär peab olema mugav, kodune ja lähedane, keegi ei tohi end ebamugavalt tunda, ei tantsijad ega publik. Mulle tundub, et harva on tantsuprojekte, mis sõna otseses mõttes täidavad kogu saali. Ütlesin ka tantsijatele, et tundke sellest projektist rõõmu – harva on võimalik koos toimida nii suure grupiga. Seda väge, mida saab tunda ja vallandada grupidünaamika kaudu, ei saa te kunagi tunda üksi, individuaalselt.

Küsimus saalist: Millise tundega tulite lavastama Eestisse?

Uhlich: Minu jaoks oli Vaba Lava projekt väga emotsionaalne kogemus, kuigi võimalik, et see alati välja ei paistnud. Grupi esimesele kohtumisele jätsid mõned tantsijad tulemata. Ainult 12 osalejat olid kohal ja siis ma tõesti mõtlesin… nojah, kas nii see hakkabki nüüd olema? Varsti ilmusid aga kõik kohale. Ma ei tundnud neid inimesi, vaid paar tantsijat olid osalenud mu töötoas Austrias. Alguses oli mul tunne, et läheb omajagu aega, et see positiivne, heas mõttes agressiivne energia neist inimestest kätte saada. Läheb aega, et see sisemine animaalne olend barjääri ületades välja murraks. Et tantsijad mõistaksid, et see sisemine energia on veelgi tähtsam kui vorm. Energia vallandamine oligi selle projekti puhul minu prioriteet.

Küsimus saalist: Miks on lavastuse nimi mitte lihtsalt alastus, vaid alastusest enam – more than naked?

Uhlich: Eesmärgiks pole alastuse esitamine laval, lavastus ei räägi ka kontseptuaalsest alastusest, publik peab lihtsalt tajuma emotsiooni: kuivõrd ergas, emotsionaalne, rõõmus ja energiast pulbitsev võib olla üks inimkeha. Toon ühe näite: kui ma panen mängima näiteks Madonna loo „Holiday” ja palun tantsijatel improviseerida teemal „ihu tahab lendu tõusta”, siis kõigil on varsti rõõmus nägu peas ja siis ma tõesti tunnen: Vau! Ihul on praegu väga tore, see on keha pidu! Siis ma mõtlen nii: see rõõm kehalisusest on lähtepunkt/kontseptsioon. Milline liikumine võiks seda kontseptsiooni kõige paremini edasi anda? Pakkusin tantsijatele erinevat muusikat improviseerimiseks. Juhtus ka nii, et mulle mingid lood meeldisid, kehad ei võtnud aga seda muusikat omaks. Selline oligi see lavastusprotsess.

Küsimus saalist: Kui palju oli tantsijatel selle lavastuse valmimisel võimalik improviseerida? Kas liigutuste järjekord oli kindlaks määratud või sai neid varieerida?

Tantsijad võivad kogu protsessi jooksul teha päris palju otsuseid. Mingid asjad, näiteks etenduse struktuur, on paigas, kuid selle sees on tantsijal võimalus ise tunnetada ja end liigutuste abil väljendada. Ma ei ole nukujuht, kes ütleb täpselt, mida teha. Võib öelda nii: tantsijad leiutasid liigutuste arsenali, mina andsin neile algimpulsi ning ideed, mis suunas liikuda. Selle lavastuse puhul on tantsijad kaasautorid.

 

Inglise keelest tõlkinud Inga Koppel.
04.10.2015

 

Mine lehele Lavastusest enam.