RSS

VW-feminism vahetab areeni: sotsiaalmeediast teatrilavale "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised", "sugu: N"

Oma nägemust Vabal Laval esietendunud lavastustest “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” ning “sugu: N” esitleb teatriuurija Riina Oruaas. Muuhulgas annab ta ülevaate teistest naisteemat käsitlevatest lavastustest, jõudes tõdemuseni, et praegune naiste-lavastuste laine on sünkroonis ühiskonnas toimuvaga – naisteemad on õhus ning teater resoneerib kaasa. Oruaas on Tartu Ülikooli doktorant ja sealse Kultuuriteaduste ja kunstide instituudi lektor.

Vabal Laval 2015. aasta sügisel välja toodud lavastused – “Alastusest enam“, “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” ning “sugu: N” on saanud palju meedia- ja publikutähelepanu. Kahe viimase puhul on esile tõstetud eelkõige nende feministlikku aspekti, keskendatud on võrdõiguslikkust ja soostereotüüpe puudutavatele küsimustele, ning rõhutatud käsitletud teemade lavale toomise olulisust. Seda protsessi jälgida on olnud intrigeeriv, kohati isegi irriteeriv, sest mõlemas lavastuses on mõndagi vastuolulist, eelkõige “sugu: N” reklaamikampaanias. Kuna tehnilistel põhjustel jäi mul “Alastusest enam” nägemata, siis tegelen edasi kahe teise “naiste-lavastusega”. Laiemalt on feministlikud ideed viimasel paaril aastal levinud aktiivselt sotsiaalmeedias, eelkõige Feministeeriumi blogis ja Facebooki grupis “Virginia Woolf sind ei karda!”. Analoogina väljendile “Twitteri avangard” võiks seda liikumist nimetada viimasest inspireerituna VW-feminismiks või Facebooki-feminismiks. Loomulikult ei puudu feministlikud hoiakud ka peavoolumeediast kriitiliste arvamusartiklite ja sotsiaalteaduslike uuringute kokkuvõtete näol.

Enne lavastuste “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” ning “sugu: N” käsitlemist tasub heita pilt väljale, kuhu need kaks lavastust on tekkinud. Naisteemat ei käsitleta eesti teatris nendes sugugi esimest korda, samuti pole need ainsad sel aastal ega hooajal esietendunud lavastused, milles võib märgata feministlikke hoiakuid. Liisa Ojakõiv on põhjalikumalt uurinud naismonolavastusi[1]. Selles seoses võiks esile tuua ka hiljuti Tartus asutatud Musta Kasti ühe eestvedaja, Jaanika Tammaru lavastuse „Tanknaine / Laevatüdruk“ (2015), millel on palju ühist Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastustega, kuna tegeleb naiseks olemisega tänapäeva ühiskonnas. Naise identiteeti ja sotsiaalset positsiooni käsitlevatel ühe-naise-lavastustel on üks ühisjoon – paljud neist on esitatud tugevalt koomilises võtmes. Nii Kinoteatri tapvalt naljakas “Võidab see, kellel on kõige hullem mees” (laval Katariina Tamm ja Piret Krumm, 2013) kui ka tõsisem ja isiklikum “Tiina Tauraite traktor” (laval Tauraite, MTÜ Kolhoos, 2013) kuuluvad meelelahutusteatri hulka selle sõna parimas tähenduses.

Lisaks naismonolavastustele tegeletakse soolise identiteediga sagedamini kaasaegse tantsu ja performance-teatri lavastustes. Mainida võiks Riina Maidre ja Maike Londi lavastusi “PostUganda” (2009) ja “Aasta hiljem: King Kong ja teised pisiasjad” (2010) Von Krahli Teatris või viie naiskunstniku, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi, Flo Kasearu ja Riina Maidre lavastust “Püha öö” (2013) Kanuti Gildi SAALis. Need lavastused on enamasti kaasaegsele tantsule omaselt abstraktsed ning pole ühel või teisel põhjusel laiema (kultuuri)avalikkuse huviorbiiti jõudnud. Märkimisväärne hulk lavastusi tegeleb mehe identiteediga või identiteedi ambivalentsusega (Jarmo Karing ja Christian Veske, “Mõte Aadamast ei olnudki nii…”, zuga, 2007; Raho Aadla “Soota 1”, Kanuti Gildi SAAL, 2015).

Ei meelelahutuslik teater ega kaasaegne tants kuulu teatri peavoolu, vaid teatrivälja eri servadesse. Keskuse ja perifeeria dünaamikat arvestades on loomulik, et uued teemad kerkivad esile just seal. Lavastuse “sugu: N” erandlikkus ei seisne mitte selle erilises feministlikus sõnumis, vaid tõsiasjas, et hoolimata postdramaatilisest vormist on tegu pigem peavooluteatriga [2], mille on lavale toonud Tallinna repertuaariteatritest tuntud naisnäitlejad, kelle selja taga sugugi mitte vähem tuntud teatrimehed ja publikuks eeldatavasti nn lai publik. Lavastuse autorid ei tihka minna kuigi põhjaliku dekonstruktsioonini, ka käsitletavad probleemid kuuluvad normaalse heteroseksuaalse keskklassielu juurde. “Tõelised naised…” kuulub nii tegijate kui valitud vormi poolest pigem teatri off-off-tiiba, kuid on saanud Vaba Lava kuraatorprogrammi tuules samuti üsna laia tähelepanu. Siin on laval olev seltskond selline, kellele teatrilaval üldse väga harva sõna antakse, või siis pole käsitletavad probleemid “salongikõlbulikud”. Samuti pole nn päris inimeste (mitte näitlejate) rakendamine etendajatena eesti teatris kuigi tavapärane.

Eesti peavooluteatri meestekesksus pole muu läänemaailma kontekstis mingi erand – teater kuulub avalikku sfääri, mis teatavasti on traditsiooniliselt meeste mänguala, seega on feministlike ideede tee lavale keeruline olnud igal pool. Ka Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on feministlik teater olnud akadeemilise uurimise objekt ja kuulunud pigem avangardteatri leeri. Praegune naiste-lavastuste laine on sünkroonis ühiskonnas toimuvaga – naisteemad on õhus ning teater resoneerib kaasa. VW-feminism on astunud sotsiaalmeediast teatrilavale.

“sugu: N”. Monoloogid puuduva teisega

Lavastuse eelreklaam algas palgalõhe teemaga. Sellele järgnesid riburada väga glamuursed reklaamiüritused – näitlejate (kaetud) alastifotod Tallinna kesklinnas ja pikk lugu sellele eelnenud fotosessioonist “Eesti Ekspressis”[4], ajakirja “sugu: N” väljaandmine jne. Etenduse piletihind on küll selline, et naine, kes tegelikult kannatab soolise palgalõhe all, seda endale väga lihtsalt lubada ei saa.

Etenduses oli näha sketšilaadseid stseene, mis vaheldusid näitlejate monoloogidega. Iga sketš ja monoloog olid erineval teemal, kõik seotud naiste (argi)elu ja perekonnaga, mõni koomilises, mõni lüürilises või isegi traagilises võtmes. Naiste argielu on midagi, mis satub lavale väga harva, veel vähem ausal, reaalse eluga seotud viisil. Kui sellega tegeletakse, siis kas koomilisel või romantiliselt estetiseeritud moel. Naiste argielu ei ole avaliku sfääri teema, see pole “meeste värk” ega kvalifitseeru “üldinimlikeks väärtusteks”, millega eesti teatriinimesed endid alalõpmata väidavad tegelevat. Seda kinnitab ka näitlejate ütlus etendusejärgses arutelus, et nad on kaotanud kontakti sellega, mida nad reeglina laval mängivad ja kes nad ise on.

Feministlikust seisukohast pole lavastuses kuigi palju uusi teemasid ega originaalseid lähenemisi. Pigem on tegu võrdõiguslikkuse ideede ekspansiooniga, mis astub Eesti oludes siiski uuele tegevusväljale. Lavastuses oli suurepäraseid kujundeid, millest kõige enam tähelepanu on saanud Evelin Võigemasti mängitava tegelase spordireportaaž ühe naise päevast. Kõige valusam ja samas poeetilisem oli aga Hilje Mureli esitatav stseen, kus midagi ei öeldud välja, kuid kõik oli selge: tavaline naine köögis, kõnelemas oma perekonnaelust, pidevalt kinnitades, et tal on kõik hästi, kuigi nõudepesumasinast võetakse katkiseid taldrikuid. Puhastusvahendipudelist pruutkleidile pritsiv veri oli aga kujund, milles on geniaalsuse puudutust.

Etenduse teises stseenis toimetasid naised sinistes tunkedes ja tegid erinevaid tööriistu kasutades süüa, toimetades täiesti asjalikult. Või peaks ütlema, mehiselt? Tunked vahetusid õige pea pruutkleitide vastu. Kuigi lavastus oli naistest ja ühtki meest tegelikult lavale ei ilmunud, oli Mees pidevalt kohal. Ka siis, kui temast polnud juttu. Ta oli kohal puuduvana. Naise päeva kommenteerib Võigemast taas sinistes tunkedes, jäljendades osavalt traditsiooniliselt meestele kuulunud ametit, spordireporterit. Seega antakse oma igapäevast laste-köögi-söögi-maratoni tegevale naisele hinnang justkui meesvaatepunktist. Etenduses on pidevalt tagaplaanil suhe mehega, kes just oma puudumise tõttu on seda enam domineeriv teine. Kontrolliv ja hirmutav, kuna tal pole nägu ega nime. Selle puudumise ja eriti Ursula Ratasepa lõpumonoloogi kaudu jääb kõlama internaliseeritud misogüünia teema. Süüdi olek, allajäämine, allaheitlikkus. Kaaluta ja pideta olek lastekarussellil. Ja lõpuks ei tegeletagi sellega, mida naine ise tahab, siis, kui ta on väljaspool naise- ja emarolle.

“Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised”. Monoloogid lahendamata konfliktiga

Mai ja Tiina Söödi ning Aet Kuusiku lavastuse tugev koht on see, et päris inimesed räägivad päris inimeste lugusid, etendajad on vaataja ees oma näo ja nimega. See on julge, kuid ka raske valik, kuna ilma eelneva teatrikogemuseta etendajad vajavad tugevat lavastaja- ja dramaturgikätt. Nagu intervjuudest lavastajaga on selgunud, tegeleti iga etendajaga eraldi. Selle tulemusena on laval neli köitvat lugu ja üks konflikt, kuid mitte dramaturgiliselt lõpuni viidud ja lahendatud tervik. Rõhk on siinkohal sõnal “dramaturgiliselt”, sest ühelt lavastuselt oleks liig oodata päriselu probleemide lahendamist, samas ei tohiks postdramaatiline teater (mida “Tõelised naised…” ju on) tähendada käsitööoskuse puudumist, pigem vastupidi. Etendused on ka väga lühikesed, kestes vaevalt tunnikese. Selle lõppedes oli tunne, nagu oleksin näinud ainult poolt etendust. Ehk oleks pikem prooviperiood ja peale monoloogide fikseerimist osalejate vahel diskussiooni tekitamine ideelisest seisakust välja aidanud?

Lavastust “Tõelised naised…” võib nimetada sotsioloogiliseks teatriks. Siin oleks väga palju õppida Merle Karusoolt, kes nõukogude aja piiravates tingimustes suutis Stanislavski ja Panso koolile toetudes tuua lavale omas ajas täiesti erandlikku, elulugudel põhinevat dramaturgiat, mille üksikutest lugudest kerkis esile üldistusjõuline pilt Eesti ühiskonnast.

Andrus Tamme, Anna-Liisa Reppo ja Helen Kase isiklikud lood ning Merike Kaunissaare meediaanalüüs (mis on tema igapäevane tänuväärt tegevus VW-grupis) esitavad kõik erinevaid positsioone. Samas on igas loos oma sõlmitus – inimese tegelike soovide ja ühiskonna (kaasinimeste, lähedaste jne) eelduste ja ootuste vaheline dissonants või mittevastavus reaalsuse ja selle kuvandi vahel. Olev Südi sõnavõtt etenduse lõpus oli seevastu stiilipuhas mansplaining[5], Eesti Mehe kriitikavabade stammargumentide taasesitus, äraleierdatud vastuargumendid feministlikule ühiskonnakriitikale. Minu nähtud etendusel tekkis tore situatsioon, kui publiku hulgast esitati Olevile küsimus, kui palju üksikisasid Eestis siis ikka on. Vastuse peale – tuli välja, et üksikisade arv on mitu korda väiksem kui üksikemade hulk – pahvatas küsija siiralt naerma. Ehe reaktsioon, mis näitab nii mõndagi.

Nagu ka Sandra Jõgeva on osutanud[6], ei räägi Olev oma lugu. Samas – see lugu on tema etteastes täiesti olemas, kuid Olevi kogemusest üksikisana libisetakse üle, et esitada kaheldava väärtusega ja suures osas ammu ümber lükatud argumente. Kõik neli inimest, kes rääkisid rohkem või vähem isikliku loo, olid teinud läbi mingi arengu, Olev mitte. Tõsi, ka sellistel seisukohtadel on õigus saada välja öeldud. Paratamatult jääb aga mulje, et keskealine Eesti Mees on end taas kehtestanud ja kõigil teistel (sic!) on selle peale suu vett täis. Olevi monoloog on potentsiaalne kulminatsioonikoht, alles esimese vaatuse lõpp, kust teemat edasi arendada.

Seega, lavastuse peamine probleem on poolik dramaturgia. Materjal nõuab endaga edasi töötamist – üleminekut monoloogidelt dialoogiks ja sisukamat lahendust kui tõdemus, et “see kõik on nii masendav ja teeme parem eneka”. Iseenesest vaimukas lõpukujund – “enekas” võib tähendada nii grupipilti kui enesetappu – mõjus teema kunstliku kokkuvõttena. “Tõelised naised…” on jäänud hämarale performance-kunsti ja (sotsioloogilise) teatri piirialale, suutmata kummagi tugevusi päriselt ära kasutada. Tõsiasi, et laval pole näitlejad, ei ole argument allahindluseks. Küsimus ei ole mitte pildis, vaid selle raamistuses.

Puhtalt dramaturgiliselt mõlemat lavastust kõrvutades võib märgata, et nii ühes kui teises domineerib monoloog. Teatri üks kõige olulisemaid meediume on aga dialoog. “sugu: N” ja “Tõelised naised…” on lavastused, kus salaja kogunenud vimm välja elatakse. Lõputult räägitud, kuid ikka veel tibusammul lahenevate, või veel hullem, üldse mitte lahenevate teemade lavale löömine.

Isiklik avalikkus

Teater, millel on Eestis märkimisväärne avalik positsioon, võiks olla millegi muutmiseks päris töötav vahend kõigis oma komponentides. Viimaste all mõtlen ma dramaturgiat kui kandvat struktuuri, aga ka etendaja vahetut, isiklikku ja kehalist kohalolu, ning loodud jagatud ruumi. Teatri kui meediumi eripära peitub selles, et teater, kuuludes avalikku sfääri, on samas ka väga isiklik. Etendaja isiku ja tema keha kaudu laval on teater ühteaegu nii personaalne kui poliitiline meedium. Ka sotsiaalmeedia kogemus on teatavas mõttes ühine, kuid selle juurde ei kuulu nii otseses tähenduses ühes ruumis viibimine. Niisiis on nii ametlikus kui sotsiaalmeedias kajavad teemad jõudnud teatrisaali, mis on üks vanimaid avalikkuse tekkimise kohti Euroopa kultuuris – siis, kui jõutakse eriosapoolte dialoogini.

 

[1] Liisa Ojakõiv, “Soolisus teatris naispilgu läbi”, Sirp, 13.11.2015.
[2] Kas peavooluteater kui selline üldse enam eksisteerib, on iseküsimus.
[3] Vt ka Aro Velmeti samateemalist analüüsi – “Mitmekesisema teatri ootuses”, Sirp, 8.01.2016.
[4] Kirsti Vainküla, “Eesti tippnäitlejannade aktifotod, mis reklaamiseaduse tõttu kinni kaeti”, Eesti Ekspress, 27.10.2015.
[5] Sõna tähistab mehe poolt esitatud kriitikat naise sõnade või tegude kohta ja on antud üleoleva hoiakuga naise suhtes. Pahatihti ei tea mansplaining’ut viljelev meesisik asjast ise midagi.
[6] Sandra Jõgeva, “Tõelised inimesed tegevuskunstnikust lavastaja käes”, Sirp, 13.11.2015.

 
Autor: RIINA ORUAAS
Toimetanud: ANNE-LIIS MARIPUU
18.01.2016

 
Mine lehele Lavastusest enam.