Uudised

Etendusejärgne vestlus “Kes kardab pimedat?” trupiga

19. veebruaril 2016 esietendus Vabal Laval Jaanika Juhansoni ja Terateatri koostöös sündinud lavastus “Kes kardab pimedat?”. Etendusejärgsest vestlusest 20. veebruaril võtsid osa peale lavastaja lavastuskunstnik Sander Põldsaar, helilooja ja helirežissöör Jakob Rosin ning etendajad Hedy Haavalaid, Julia Kabanova, Helen Künnap, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Tom Rüütel, Katrin Margus, Aire Bornschein, Sven Andresen ja Taavi Piller. Lavastus esietendus Vaba Lava kuraatoriprogrammi “Tavalised inimesed: alastusest enam” raames. Vestlust modereeris kuraator Madli Pesti.

Lavastuse "Kes kardab pimedat?" trupp

Lavastuse “Kes kardab pimedat?” trupp. Foto: Anne-Liis Maripuu

Madli Pesti: Millised oli algimpulsid lavastuse loomiseks?

Jaanika Juhanson: Räägiksin alustuseks pikemalt Terateatri sünnist, sest ilma selleta ei oleks seda lavastust. Aastal 2013 korraldas minu hea sõber Kristiina Alliksaar festivali “Puude taga on inimene”. Seal sattusin Põhja-Eesti Pimedate Ühingu laua juurde, hakkasime rääkima kuuldemängudest. Kirjutan Tallinna ülikoolis doktoritööd kuuldemängudest. Tutvusin ühingu kultuuri- ja spordiorganisaatori Ahti Tompiga, kellega jõudsime arusaamisele, et miks mitte teha üks teatritrupp. Minu jaoks oli see kõik täiesti uus maa, mingit kokkupuudet mul pimedatega varem polnud. Idee oli aga intrigeeriv. 2013. aasta sügisel hakkasimegi tegema teatriringi. Umbes aasta hiljem leidsime, et võiks hakata harrastusteatriks. 2014. aasta suvel pidin Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengiteatriga tegema lastelavastuse Pokumaal. See punt aga oli liiga väike. Pöördusin oma teise harrastustrupi ehk vaegnägijate poole ning tekkiski koos lavastus. Mängisime kohapõhist lastelavastust 12 korral, andsime kaks etendust päevas. Sealt edasi oleme teinud väikseimaid etteasteid. Meie kodubaasiks on Põhja-Eesti Pimedate Ühing. Siiamaani olid meie lavastused väiksemamahulised, näiteks Indrek Hargla novelli põhjal loodud lavastus  “Roos ja lumekristall”, millega käisime ka Tartus ja Viljandis.

Siiamaani ei olnud me puudutanud pimeduse või nägemise teemat. See oli alguses ka eesmärk. Osalejad mitte ei defineeri end pimedatena, vaid eelkõige inimestena. Siis tulevad eriantused nagu meil kõigil. Küll aga on algusest peale olnud see põhimõte, et kõik mängivad sellise nägemisega inimest laval, nagu nad ise on. Terateatris teevad kaasa nii pimedad, vaegnägijad kui nägijad. Meil on põhimõte, et kõik, kes soovivad, võivad alati trupiga liituda ning ma pean tegema lavastuse täpselt sellise trupiga, mis on antud. Kõigil peab olema võimalus kaasa lüüa.

Mõte käsitleda pimeduse teemat, oli mul juba varem. Hakkasin kuulama pimedate inimeste lugusid nende kogemustest. Need olid uskumatud.

Pesti: Siin võiks viidata Jaanika Juhansoni koostatud mahukale kavalehele, mis sisaldab väljavõtteid Artur ja Mirja Räpi blogist.

Juhanson: Võtsime isiklikud lood, raputasime neid ja tekkis kombinatsioon, mida näeb laval. Kõiki neid lugusid kuulates sai mulle selgeks, et sellest peaks rääkima. Lavastuse eelduseks oli, et sellest ei tule raske sotsiaalkriitiline hingepihtimuslik valukäristamine. Ei mingit hala. Selles olime kõik ühel nõul. Teine soov oli, et võiks olla mingi seiklusliku tooniga lugu. Kolmandaks, kõik, kes tahavad, peavad saama lavastuses kaasa teha. Ning neljandaks, lavastuse tekst on otseselt kirjutatud nendele inimestele, kes on laval.

Pesti: Kuidas algas ja kulges koostöö näitekirjanik Martin Algusega?

Juhanson: Ma ikka armastan öelda, et ma kardan näitekirjanikku. Ma harilikult dramatiseerin kõik lood ise ning siiani polnud ma lavastanud ühtegi päris näidendit. Selle lavastuse puhul sain aru, et ma ei taha kollaaži, vaid lugu. Martin Alguse lood on mulle meeldinud ja ta oli koostöös suhtes kohe positiivne: ta ütles, et on hea võimalus midagi uut teada saada. Niisiis korjasin kokku meie inimeste lood ja samuti tausta erinevatest blogidest ning andsin selle kõik Martinile.

Pesti: Kuidas te reaalselt töötasite? Istusite, rääkisite, tegite etüüde, improviseerisite?

Juhanson: See tuli järgmise sammuna. Kõigepealt andsin materjali Martinile. Eelnevalt olime trupiga ka arutanud, kes võiksid olla tegelased. Ka selle info andsime Martinile.

Pesti: Selline töötamisviis ei ole eesti teatris tavapärane. Tavapäraselt siiski näitekirjanik kirjutab näidendi iseseisvalt. Selline tihe koostöö on pigem erandlik.

Juhanson: Sügisel hakkasime trupiga tegema etüüde, mis kajastub lavastuse kuuldemängulõikudes. Martin käis neid etüüde vaatamas, rääkisime lugusid ka juurde. Selle pealt ta kirjutas edasi. Põrgatasime näidendit omavahel. Vaidlesime kohvikus. 5. jaanuaril 2016 oli meil esimene valmisteksti lugemine.

Pesti: Kuidas käis helimaastiku loomine?

Jakob Rosin: Minu töö algas selle jaanuari alguse ettelugemisega. Seal sain teada, millest lugu räägib. Järgnes mõttetöö, kuidas helisid lahendada. Saime aru, et meil tuleb lõike ette salvestada. Salvestasime mitmeid dialooge. Vahepeal suhtlesime Jaanikaga üle Skype’i ja monteerisime lõike. Vahepeal läksin kappi ja salvestasin helilõike, olen ka lavastuse remargi-hääl. Monteerisin viimaste tundideni enne esietendust.

Juhanson: Mida rohkem ma Jakobi muusikat kuulasin, seda rohkem sain aru, et ma ei saa võtta lavastusse eraldi muusikat, vaid see muusika peab tulema tegijate endi seest. Jakobi jaoks on see esimene lavastus üleüldse ja see tema tehtud helipilt on nii keerukas, et isegi kogenud helikujundaja näeks sellega kurja vaeva. Jakob istub ise ka helipuldis ja mängib seda etenduse jooksul maha.

Pesti: Kuidas sündisid remargi ja kirjeldustõlke vaidlused?

Rosin: Need kirjutas tegelikult Jaanika juurde. Osad remargitekstid sündisid ka Skype’i teel.

Juhanson: Lavastuse üks pool on see armsake, naiivne suhtelugu, aga lavastuse teine külg on, et selle vorm on manifest. Vormi puhul on oluline, et kirjeldustõlke, mis muidu kõlaks publikule kõrvaklappidest, oleme me toonud üheks osaks lavastusest. See tekitab ka võõritusefekti, mis tasandab võimalikke pateetilisusi.

Pesti: Kuidas toimus koostöö kunstnik Sander Põldsaarega?

Sander Põldsaar: Idee, teha lavakujundus inimestele, kes ei näe, tundus väga huvitav. Mõtted viisid selleni, et ruumis võiks olla kuulda inimese samme ning et hääli saaks teha eri tasanditel. Pimedatel on linnakeskkonnas keeruline ja ohtlik olla. Tuli mõte, et kasutaks ehitustellinguid, mis meenutaksid seda ohtu. Ärme hoia pimedaid mingitel markeeritud aladel, vaid paneme nad ronima nagu näitlejad. Istusime siin Vaba Lava lähedal ja nägime euroaluseid, ja need tulidki lavale. Võtsime Telliskivi esteetika ja saime sellest inspiratsiooni. Vaba Lava pakub head võimalust ka valgussildadelt mängida.

Juhanson: Lavaruum peaks olema kompaktne niimoodi, et seal sees oleks mugav olla nii esinejatel kui publikul. Eesmärgiks oli erinevate tasandite kasutamine. Soovisime luua lavakujundust, mis ei ole valmis. See on mingi ehitus, millele saab ükskõik mida luua. Meil on ainult konstruktsioon. See, mis ta tegelikult on, sõltub väga palju sellest, mida me sinna peale ehitame.

Pesti: Milline oli näitlejate isikliku protsessi kogemus? Kuidas oli töö selle lavastusega? Hirmud ja rõõmud? Huvitavamad kogemused?

Hedy Haavalaid: Huvitav oli teha nii kiiresti niivõrd suur lavastus valmis. Kiire, arendav, meeletult väsitav, aga tore. Minu suurim hirm on laval ära eksida ning et ma tantsustseenis publikusse ei tormaks.

Helen Künnap: Võrreldes eelmiste lavastustega oli meeskond niivõrd palju suurem: kunstnik, kostüümikunstnik, koreograaf. Kõik olid väga professionaalsed.

Julia Kabanova: Ma ei suuda siiamaani uskuda, et saal tuleb täis. See on hirmutav ja lahe.

Juhanson: Lavastus sai sündida vaid tänu Vaba Lava kuraatoriprogrammi võimalustele. Tegelikult on see lavastus ju mõeldud dialoogi tekitajaks. Ehk kõik, mis seal ümber on – meediakajastus –, on samavõrd oluline. Näiteks 26. veebruaril toimub Vabal Laval elamuskoolitus “Pime Päev”, kus peetakse lühikesi ettekandeid pimedatele olulistel teemadel: tehnoloogiast, ligipääsetavusest, pimedate kirjast, Terateatrist. Teeme soovijatega mõned oma stuudio harjutused. Nägijad kannavad harjutuste ajal silmaklappe.

Kabanova: Kui tavaline inimene näeb pimedat, satub ta kohe paanikasse, sest ta kujutab ette, kuidas ta ise sellises olukorras oleks. Järsku ta ei näeks midagi ja ta jääks kohe auto alla, kukuks auku jne. Kõik halvad asjad juhtuvad kohe temaga. See on arusaadav, aga nad tihti ei mõtle, et see pime inimene tänaval on juba mingid etapid läbinud, midagi oskab ja teab. Just erinevad üritused nagu AHHAA keskuse pime näitus või pimeõhtusöögid annavad nägijatele võimaluse silmaklappidega proovida positiivses keskkonnas seda mitte nägemise tunnet. Kõrval on toetav ja selgitav inimene ning nägijal tekib kogemus. Ma viin läbi õhtusööke pimedas. Inimesed on alguses väga kartlikud, kardavad kõike ära lõhkuda. Lõpuks on inimesed väga tublid. Mul on missioon näidata, milleks kõik inimesed on võimelised ilma nägemiseta. Pärast seda kogemust ei teki inimesel paanikat pimedatega suhtlemisel ega soovi pime inimene, nagu minuga on juhtunud, ruttu suvalise trammi peale tõsta küsimata, kas ma üldse tahan sellele trammile minna.

 

Üles kirjutanud MADLI PESTI
Toimetanud MADLI PESTI ja ANNE-LIIS MARIPUU
26.02.2016

 

Mine lehele Lavastusest enam.