RSS

Etendusjärgne vestlus „Vormides hirmu“ trupiga "Vormides hirmu"

Vaba Lava teatrikeskuses etendus 13. ja 14. mail Julian Hetzeli lavastus “Vormides hirmu”, mis rääkis sellest, kuidas inimesed klammerduvad erinevate ühiskondlike koodide külge selleks, et pääseda enda hirmudest. “Vormides hirmu” koosnes kahest eraldiseisvast, kuid teineteist sisuliselt täiendavast osast: etendusest, mis toimus Vaba Lava saalis ja performance’itest Tallinna linnaruumis. Vestlus publikuga toimus 14. mail ning seda modereeris Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Tavalised inimesed: alastusest enam“ kuraator Thomas Frank.

Thomas Frank: Julian, oma õpinguid alustasid sa visuaalkunstivaldkonnas, õppisid kommunikatsioonidisaini Bauhaus-Universität- is, Weimaris, Saksamaal. Pärast seda kolisid õpinguteks Amsterdami, kus omandasid magistrikraadi DasArtsi koolis, interdistsiplinaarsetes kunstides. Need on väga tähenduslikud su jaoks, sest said visuaalkunstides esmalt hariduse ja alles seejärel omandasid kraadi etenduskunstides. Seega sinu tööd on põhimõtteliselt vaadeldavad kui performatiivsed installatsioonid. Nüüd aga püüame käsitleda vestluses ka hirmu teemat, mis on su töös jätkuvalt uurimise all. See on sinu teine lavastus, mille keskmes on hirm ja peaasjalikult selle loomine. Ehk informeeriksid meid esmalt, et mis sinu huvi hirmu on, kas sa oled väga kartlik inimene?

Julian Hetzel: Ei, tegelikult mitte. Leian, et hirm kui selline on tänapäeval pidevalt tähelepanu all. Näiteks räägitakse kriisidest, me räägime, kuidas need meid ähvardavad. Pidevalt kajastatud teemad on pagulased, majanduskriis, islamisatsioon või mis iganes ja muidugi terror. Nii et hirm on suur osa meie elust, millega me pidevalt võitlema või leppima peame. Meedia muidugi on suur võimendi ja vahend, millega hirmu levitada ja tekitada. Nõnda, et me harjume hirmuga ära, see tundubki olevat normaalne elu osa, justkui hirm oleks väga tervislik asi, mida kogeda. Samas ma mõtlen hirmule kui miskile, millest tahan vormida tööriista, mida saab kasutada oma kujutlusvõime ja loomingu arendamiseks. Ma lähenen hirmule ka kui väga visuaalsele asjale. Arvan, et hirmul ja ärevusel on selge erinevus – hirm on miski, mis on väga seotud millegagi olevikus, siin ja praegu. Ärevus samas on suunatud tulevikku, see on seotud mõne eelseisva sündmusega, mis võib juhtuda, aga võib ka mitte juhtuda. Aga see mängib alati suurt rolli elus, nii et sa ei lähe enam kodust välja, sest su mõtteis on liiga palju asju toimumas, mida pead lahendama ja see hoiab sind tegevuses. Ma leian ka, et hirm peaks või võiks olla tööriist kujutlusvõimele, loomingule, sellepärast on ka selles lavastuses palju pilte, mis on avatud tõlgenduseks. Nii et iga inimene, kes seda vaatama tuleb, teeb seda enda pagasiga, oma mälestuste põhjal ja projitseerib miskit nendele piltidele. See on tema enda lugu, mille ta nendele piltidele loob. See tähendab, et mõnes see teema vallandab miskit ja teine avastab end resoneerimast teise pildi või situatsiooniga. Sama asi on lavastuse teise poolega, tänavatel, maaslamajatega. See on meie silmis avanud mitmeid diskursuseid, et mis seostub, mis on parajasti mõtteis. Mõni päev tagasi, prooviperioodi ajal, arvati, et see on seotud Pronkssõduriga ja selle monumendi all lebanud langenud Vene sõduritega.

Thomas Frank: See vajaks ehk selgitamist, kuna kõik ei pruugi teada, et see projekt koosnes kahest osast. Üks oli see, mida me nägime siin teatrisaalis, kuid sellele eelnes paar päeva avalikku ruumi sekkumist. Andke väike ülevaade neile, kes selle teise osaga tuttavad pole?

Julian Hetzel: Linnaruumi sekkumised algasid väga lihtsast ideest – inimesed lamavad Tallinna avalikes kohtades maas, kohtades, millel on oma funktsioon- nagu ostutänav, kaubanduskeskus, bussiterminal või siis parkides, kõnniteedel. Ja seal nad lamavad nagu näitlejad mu lavastuse alguses – väänatud asendites, justkui lagunenud skulptuurid, kes lamasid põrandal. Sarnast asja tegimegi tänavatel, sellest mõttest kogu projekt alguse sai. Siin, Tallinnas, oli meil kokkupõrge vene kogukonnaga (etteasted linnapildis leidsid aset 10. ja 11. mail 2016), nad mõtlesid, et see on nendega seotud, siis kui me mõned kuud tagasi teistes linnades tegime, inimesed leidsid täpselt samamoodi, et ahhaa, see on seotud Brüsseli terrorismirünnakuga, või ebolaga. Inimesed mõtlevad kogu aeg, et see on seotud hetkeolukorraga – samastavad seda käesoleva teemaga ühiskonnas ja teevad järelduse, et me näitame näpuga selle poole. See on see hetk, koht, kus ma leian, et hirmu loovad või hirmuga mängivad pildid on midagi, mida tõlgendab igaüks alati omamoodi.

Thomas Frank: Ehk on huvitav ka teada, kuidas selle projekti arengulugu oli. Sa alustasid ideest, mis käsitles sekkumist avalikku ruumi ning tean, et tegid esimesena linnaruumi osa lavastusest ja siis sellest kasvas välja abstraktsem versioon black box´i lavaruumi. Miguel Angel Melgares, “Vormides hirmu” dramaturg: Tegelikult need mõlemad ideed tekkisid ja arenesid ikkagi paralleelselt, kuid tõesti, see oli ühel konkreetsel hommikul, kui nägime kaadrit maas lamavatest kehadest, kajastati migratsioonikriisi, Vahemerekriisi ja ebola kriisi ning telepildis näidati kaadrit mehest, kes oli juba mitu tundi maas lamanud ja mitte keegi ei julgenud teda puudutada. See inimlikust kontaktist eemaldumine, mida hirm tekitab, oligi selle projekti emotsionaalne algataja.

Julian Hetzel: On olemas terve tööstus, mis toodab roboteid, näiteks koristusroboteid ja teisi nutikaid roboteid, kes leiavad ise oma tee, navigeerivad end läbi ruumi ja nii edasi. Aga sama ettevõte, kes toodab seesuguseid tooteid, töötab ka sõjatööstuse heaks ning koos arendavad nad roboteid, mis eemaldaksid tänavatelt inimkehasid, aga ka pomme, miine ja seesugust. Nii et on olemas nõudlus masinatele, mida on näiteks kasutatud Fukushimas ja sarnastes kohtades. Me vaatasime sellest tulenevalt videomaterjale ning neis ilmneb imelik hetk – põrandal lebab keha ja tuleb masin, mis selle üles korjab. See on seesama distants, mille tekitame kui võtame kepi ja torgime miskit tundmatut. See, et midagi vahel on, annab justkui distantsi olukorrale.

Thomas Frank: Maas lamamine on väga paljuski teadlik möödakäijate provotseerimine, et nendelt reaktsiooni saada. Kui palju on nendest lamamistest saadud kogemus mõjutanud üleüldist performance'i arengut?

Miguel Angel Melgares: Avalikku ruumi sekkumine mõjus mulle isiklikult hirmuäratavalt. Alates sellest hetkest kui sa end lamama sätid, oled sa juba sotsiaalsest normist väljunud ja inimesed reageerivad sellele intensiivselt, sest esmalt mõeldakse ikka, et oled viga saanud või sul on mingi probleem või miskit juhtus meie kõigiga. Möödujad tahavad helistada kiirabisse või politseisse, õhus on paanikat. Lamajana on sul väga palju suhtlemist inimestega, et nad säilitaksid rahu ja ei külvaks paanikat. See, mis mind üllatas, oli, et ma tõepoolest tajusin mingisugust sotsiaalse normi nihet, mis pani mind ennast väga ebamäärasesse seisundisse – kuidas ma ise igapäevaselt selle situatsiooni lahendaksin? Ma ütleks, et see, mida me laval näitame, on selle sama tänavatel lamajatena saadud kogemuse võimendatud versioon. Võib-olla on laval välja pakutud ka positiivne mõõde nagu ühiselt tajutav ja ühendav "pilv". Kui alustasime, siis seadsime tugevaks ühiseks eesmärgiks luua selgeid, tajutavaid paanikaseisundeid ja püüdsime mõista, kuidas füüsiliselt anda vorm hirmule, paanikale, aga ka ebakindlusele, ebamäärasusele.

Julian Hetzel: See on paljuski seotud katastroofide staatikaga, apokalüpsise staatikaga ja hirmu staatikaga. Kuidas väljendub hirm füüsiliselt? Kuidas sa liigud, kui oled selles seisundis ja kui suurel määral see su kehas levib, kui kaugele see sind viib? Ühtlasi räägime ka reaktsioonist – kui keegi siin laval lamaks, ei oleks see eriti midagi. Sina kui vaataja oled harjunud sellega, sest sul on olemas raamistik selle mõistmiseks. Kui see lamaja on maja ees, keset platsi lamamas, siis inimesed reageerivad sellele tugevalt. Muidugi siin loomelinnakus võib-olla on see normaalne ja mõeldakse, et tehakse lihtsalt kunsti. Aga ma töötan palju selliste ümberlülitustega, selliste kontekstimuutustega. Toon elemente tänavalt lavale või kunstikonteksti või siis teistpidi, et võtan teatrielemente, mis on ohutud ja kannan nad üle avalikku sfääri – see on korduv element minu töödes.

Küsimus publikust: Kas te alati ühendate need kaks asja, avalikku ruumi sekkumise ja performance'i, kui te uut linna külastate?

Julian Hetzel: Mitte päris, see sõltub ka kutsest – näiteks mõnes kohas me tegime ainult avalikku ruumi sekkumise ja teistes, nagu näiteks järgmine nädal Šveitsis, teeme ainult performance'i. Maltal, Bosnanis esitame festivalil mõlemaid, kaasates koostöösse kohalikke esinejaid. Kõik sõltub ikkagi kutsest ja festivali raamistikust. Minu jaoks on suurepärane ja rikastav kogemus muidugi kui igas linnas saaksime teha mõlemat nii, et saaksime aru, kuidas erinevates linnades lähenetakse sellele, kuidas nende kommuun toimib, kuidas inimesed reageerivad.

Küsimus publikust: Kas te tegite eeltööd iga riigiga, et saaksite teada enam-vähem, kuidas mõnele inimgrupile võiks see isiklikult mõjuda nagu näiteks Tallinnas olid lood Pronkssõduri monumendiga?

Julian Hetzel: Kogu aeg juhtub midagi või on mõni tähtsündmus, näiteks kui teeksime seda sama asja enne 8ndat maid Saksamaal, siis seostataks seda Teise Maailmasõja lõpuga. Kui teeksime 5ndal mail Amsterdamis, siis neil on seal samal ajal vabastamispäev, mis samuti seotud Teise Maailmasõjaga.

Küsimus publikust: Nii et, te ei kohanda seda vastavalt situatsioonile?

Julian Hetzel: Põhimõtteliselt mitte, küll aga me kaasame enda lamajate seltskonnale niiöelda valvajad, kes seisavad nende lähedal ja vastavad, kui publikul on küsimusi, seletavad performance'i raamistikku – miks me siin oleme, mida me teeme, et see on avalikku ruumi sekkumine, kunstiprojekt. Nii, et me püüame leida väga formaalse viisi, kuidas kirjeldada, mida me teeme. Ühtlasi on lamajatel silmad lahti ja nad on avatud vestlustele möödakäijatega. Siinolles oli huvitav, et me nii palju meediakära tekitasime – rahvustelevisioon tegi reportaaži ja intervjuu sellest, ajalehed kajastasid samuti. Ja ajalehe kommentaariumis oli väga palju kommentaare, kes väitsid, et see on saast, mis me teeme.

Küsimus publikust: Aga kas see polegi see, mida te püüate saavutada – panna inimesi suhtlema ja kommenteerima, hoolimata sellest, kas tagasiside on positiivne või negatiivne – et kui inimene kuidagigi reageerib, siis teie olete saavutanud selle, mille te sihiks võtsite?

Julian Hetzel: Ma ei usu, et asi on saavutamises, see ei ole ainult reaktsiooni tekitamise taotlus. On kindel valikuline hetk, mil sa ei saa mööduda inimesest lihtsalt niisama. Tekib see vältimatu hetk kui sa iseendaga läbirääkimisi pead, et kas sa möödud ja sellega esitad oma seisukoha või sa ignoreerid seda olukorda… Kui sa asud lamajaga vestlusesse, siis sa pead endaga läbirääkimisi pidama sellel teemal, et kas üldse vestlusesse astuda, millised on reeglistikud võõrastega rääkimiseks avalikus ruumis, millal ma astun kontakti? Me alustasime eeltööga selle projekti jaoks, kus mängisime kaugustega – näiteks kui sa lamad maja nurgal või oled väga lähedal seinale, siis see ei huvita kedagi. Inimesed lihtsalt kõnnivad sinust mööda, arvates, et sa oled narkouimas või joobnud.

Thomas Frank: See on suur saavutus selline kogemus lavale üle kanda ja asetada see abstraktsemasse vormi, kui seda on tänaval lamamine. See aitab publikul suhestuda teemaga palju isiklikumal baasil ja omaenda kogemuste näitel. Muidugi, ma ei tea, kas see oli üldse teie taotlus, aga mulle jäi tunne, et te püüate ületada mingisugust halvatuse seisundit, mis on ärevuse ja hirmuga seotud. Ja see on miski, mis mind isiklikult väga huvitab. Milles seisneb selle uurimuse konstruktiivne/loominguline potentsiaal teie arvates?

Julian Hetzel: Oma lavastustes annan aega piltidele kujuneda ja lasen näitlejatel aeglustada igat tegemist, tekitamaks publikule tunnet, et neile on jäetud piisavalt ruumi piltide sisse minemiseks. Sellest hetkest, mil su kujutlusvõime tööle läheb, kõik algabki. Täna näiteks nautisin ühte pilve eriti, nägin seal moodustumas nägusid, mis näitlejate peade kohal hõljusid. Ja see, millest need kujutluspildid ainest saavad, tuleneb piltidest, mis meid pidevalt ümbritsevad. Ma arvan, et selles on midagi. Mul on optimistlik suhtumine hirmu kui materjali/ressurssi. Kuidas saab kasutada hirmu kui miskit, millest midagi luua? Olla produktiivne, luua pilte, luua tundmuseid, võtta seda kui loomingulist tööriista? Pilv või loodus, looduse ja tehnoloogia erinevus või religioon kui selline, kõik on omavahel seotud. Näiteks kuidas religioon asendatakse tehnoloogiaga ja me kõik jookseme ringi oma läikivate väikeste lamedate mustade ekraanidega. See on fantastiline, terve see tööstus. Nad esitavad tehnoloogiat kui miskit, millega sa saad hirmu lahendada või vähemalt saad selle kontrolli alla. On olemas seade, mis juhatab sind koju, mitte keegi ei eksi kunagi ära, nemad juhivad sind koju, nad leiavad sulle parima koha, kus süüa, nad leiavad sulle partneri, et sa üksi magama ei peaks, kui ei taha, nad loevad samme, su südamelööke. Nõnda me suhestumegi nende seadmetega, mis kõik on omavahel läbi "pilve" ühendatud. Pilves, mis on nagu nähtamatu, läbinähtav, esmamuljel läbinähtav muidugi, aga kuidas üks pilv saab läbinähtav olla? Järgnevalt omab pilv juba Jumala kõiki omadusi nagu kõikjal kohalolek, omnipresentsus, see ühendab meid kõiki. Me suhtleme läbi pilve, pilve poole, kuid samal ajal on pilv ka romantismiajastu kujund, mille juurde naaseda- nagu pilv 19. sajandi maalilt, ajastust, mille maalidel sa alati näed pilve ja kuud, midagi loodusest, miskit millele sa projitseerid oma ihad, oma turvatunde vajaduse, oma igatsuse ja nii edasi. Pilv on tänapäeval väga mitmekihiline, seepärast väljendame teda võimalikult paljudel viisidel, olgu selleks siis suits, udu, sade või mingid vedelikud.

Küsimus publikust: Kui kaua lavastaja ja dramaturg ettevalmistust tegid enne kui teil oli esmane kokkusaamine tantsijatega? Kui kaua siis esimese etenduseni läks?

Miguel Angel Melgares: Julianiga tegime kohe alguses selgeks, et teeme omamoodi residentuuriperioodi, mille ajal püüame selle projekti kontseptsiooni välja mõelda, tehes eeltööd, ajurünnakuid, ideekaardistamisi. Aegajalt leidsime end samadelt mõtteradadelt pilveideedega, sest meie mõlema huvisfääris oli romantismiajastu, selleaegsed teatriuuendused, mida püüdsime 19. sajandist tänapäeva tuua.

Julian Hetzel: Minu meelest meie esimene residentuur oli Brightonis, novembris. Novembris alustasime, mais oli juba esietendus – seega pool aastat. Minu jaoks oli see muidugi suur väljakutse, sest ma ei ole koreograaf, mul puudub igasugune teatritaust, et töötada esinejate, tantsijate, liikujatega. Tuli artikuleerida oma mõtteid või väljendada oma soove nende liikumistele, nii et need oleks mõistetavad mõlemalt platvormilt. Seetõttu kutsusingi Migueli, et ta võtaks natuke juhendamist üle ja ise keskendusin sellele, et pildid ei muutuks liiga segaseks. Kõige selle kordamine proovist proovi ning nendele ideedele pidev väljendusviiside leiutamine oli mulle vägev õppeprotsess.

 

Tõlkinud ROLAND LAOS
Toimetanud MIRJAM MATIISEN (produtsendid Vaba Lava koolitusprojektist Theatre Expanded)