Kas vangutad pead või plaksutad käsi? "Süüria rahvalood"

Ühiskonnas on esile tõusnud hirm võõra ees – sõjapõgenikud tulevad! Hirm tekib pigem teadmatuse pärast. Kuidas seostada kahte kultuuriruumi? Millised on meie riiki elama tulevate pagulaste väärtused? Kas meil üldse on midagi, millega samastuda? Helen Rekkori uuslavastus „Süüria rahvalood“ paneb publiku nendele küsimustele mõtlema ja siis ka vastama.

Me kõik oleme tuttavad muinasjuttudega, kus võitlevad hea ja kuri, väiksem ja suurem, alam ja autoriteet. Juba lapsepõlvest teame lugusid kolmest põrsakesest, kes hundi üle kavaldasid, või Tuhkatriinust, kes vaesusest pääses ja armastatuga elu lõpuni kokku jäi. „Süüria rahvalood“ viib publiku küll võõrasse keskkonda, aga laseb igaühel sealt midagi tuttavat leida. Olgu selleks siis just hea ja kurja võitlus või teada-tuntud väärtushinnangud. Lavastus sündis raamatust „Folktales from Syria“, mis sisaldab süüria poeedi Samir Tahhani kogutud pärimuslugusid. Kahekümnest loost on välja valitud kümme, mis küll jutustavad edasi originaallugude sisu, aga on kohandatud päevakajalisemale kontekstile.

Vaatamata võlukepikeste ja lendavate vaipade puudumisele, ei jää laval maagiast vajaka. Heliloojad ja –kujundajad Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu toovad lavastuse muusikasse idamaist eripära, mis imeb vaataja otse loo keskmesse. Nii tekibki tunne, et võib-olla keegi siiski võlub parasjagu püttidest madusid välja. Suure lisapanuse annab ka visuaalne läbimõeldus – videokunstnik Kristin Pärn loob keskkonna, mis on põlisele eestlasele võõras ja muinasjutuline, aga ometi kogu mängu aluseks.

Lavastuse jooksul esitatakse lugusid erinevate karakteritega, kuid näitlejaid on vaid neli. Ühest rollist teise üle minna, naisest meheks või vargast hiireks ümber kehastada on keeruline ka kogenud näitlejatele. Ometigi jääb rahvalugusid vaadates mulje, justkui tegemist olekski lavarebastega – nii libedalt lähevad need muutused. Peas kõlab telesaatele „Su nägu kõlab tuttavalt“ omane tekst: „Meie juurest lahkub Katrin Kalma, lavale tuleb hiir; lahkub hiir, lavale tuleb halli habemega vanamees.“ Vürtsi lisab ka Austraaliast pärit näitlejanna Shannon Quinn, kes julgelt armsa aktsendiga eesti keeles räägib. Naiste kõrval loovad karaktereid veel Artur Linnus ja Rauno Kaibiainen.

Vaba Lava saal on oma olemuselt erakordselt sügav. Lavastuse esimene vaatus möödub lava eesotsas. Teises vaatuses muudetakse nähtavaks lava tagumine osa, mis toob endaga kaasa suuremad mänguvõimalused. Kord avaneb vaatajate silmade ees kuningapalee, kord terve tänav.

„Süüria rahvalood“ on hea võimalus võtta aeg maha ja teha midagi koos perega. Vaatemängu jagub nii täiskasvanutele kui lastele. Tegemist on mõistulugudega, mis käivad iga lapse üleskasvamisega käsikäes. Heale etendusele ja muinasjuttudele tavapäraselt on siingi võimalik leida nii meelelahutust kui õpetlikke tarkusi. Kuna lavastus on kohandatud just nimelt aktuaalsete teemade järgi, saavad sealt mõtteainest ka täiskasvanud. Nii mõnigi võib viia võrdusmärgi tegelaste ja kuulsate poliitikute vahele.

Iga mõistuloo lõpus esitatakse publikule küsimus, mis lisab hoogu nähtava lahti mõtestamisele. Vastuse peab aga igaüks ise enda peas välja mõtlema. Peagi ühilduvad need vastused varem esitatud küsimustega. Kas meie erinevates kultuurides siis on midagi ühist? Kas meil on sarnased väärtushinnangud? Just rahvalugude jutustamine paneb märkama, kuidas kerkivad esile tuttavad moraalilood ja õpetussõnad. Oh imestust, võõraste tegelaskujudega saab samastuda. Ehk saab reaalelus ka?

Nii jõuabki küsimuste ja vastuste mäng etenduse vältel uuele tasemele. Enam ei räägita vaid sellest, mis meeldib ja mis mitte. Nüüd räägitakse, milliste sisemiste tõdedeni jõutakse. „Kas vangutad pead või plaksutad käsi?“ jääb veel lavastuse viimases lauseski kõlama. Otsuse langetad just sina.

Liisa Jurtom, TÜ teatriteaduse üliõpilane

Arvustus on kirjutatud Tartu ülikooli teatriteaduse osakonna kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Lavastaja – Helen Rekkor
Dramaturg – Liis Väljaots
Kunstnik – Maarja Pabunen
Videokunstnik – Kristin Pärn
Heliloojad ja –kujundajad – Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu
Valgustuskunstnik – Priidu Adlas
Laval – Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen, Shannon Quinn

Esietendus 29. oktoobril Vaba Lava teatrikeskuses