Intervjuu Maria Lee Liivakuga

„Me kõik tahame järjest rohkem kaasa rääkida selles, mis meie ümber tegelikult toimub,“ on Maria Lee Liivak veendunud. Intervjuus tuleb lavastuse „sugu: N“ dramaturgiga juttu nii dramaturgitööst kui „sugu: N-i“ tegemisest. Maria Lee Liivak lõpetas 2008. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli dramaturgia õppesuunal. Aastatel 2008–2012 töötas ta dramaturgina Tallinna Linnateatris. Lavastus “sugu: N” esietendub Vabal Laval 25. novembril. Selle autoriteks on näitlejad Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast.

Maria Lee, oled lavastuse „sugu: N“ dramaturg. Kui palusin sult intervjuud, tundsid vajadust täpsustada, et sinu näol ei ole tegemist lavastuse initsiaatoriga. Kuidas jõudis „sugu: N-i“ tegemise mõte sinuni? Millal liitusid proovidega?

Millalgi aasta alguses helistati mulle, kuna trupil oli tunne, et kavandatav teatriprojekt võiks vajada dramaturgi. Olin alguses pakkumise suhtes väga kõhklev. Esiteks sellepärast, et mul on väike laps ja vabakutselisena vahel kattuvad projektid jne, aga teiseks sellepärast, et tundsin end selles teemas liiga võhikuna. Dramaturgi funktsioon sõltub protsessist ja lavastajast, vahel tuleb olla ideoloog, teinekord sekretär. Aga sestpeale, s.t. 2015. aasta algusest, olen kogu asjaga kaasas olnud, ka erinevates funktsioonides, hoolimata esialgsetest kahtlustest.

Tegemist on lavastusega, mis ei põhine näidendil, vaid mille tekst luuakse proovide käigus. Missugused on sellisel juhul dramaturgi tööülesanded ja funktsioonid?

Kuidas kunagi. Peamine on vist see, et kui olemasoleval ja muutumatul näidendil põhinev protsess saab pidepunkte otsides toetuda olemasolevale struktuurile, siis sellise töömeetodi puhul saab üsna vähesele kindel olla. Tekst võib muutuda põhimõtteliselt esietenduseni välja, suured lahmakad teksti võivad päev enne esikat (või mitu nädalat pärast esikat) kärpesse minna või juurde tulla. Mulle tundub, et dramaturg asendab eelkõige sellest tugitekstist tõukuvat kindlusetunnet proovis – et on teada, et keegi vähemalt mõtleb sellele või teisele aspektile. Enamiku lavastuse “sugu: N” tekstidest on kirjutanud näitlejad ise ning neid töö käigus ka kogu aeg toimetanud. Mina olen mingeid asju välja pakkunud, peegeldanud, vaielnud, püüdnud kuulata nii, nagu konkreetne tekst võiks mõjuda ühele või teisele inimesele publikust jne. Aga sellises protsessis, nagu on “sugu: N”, on kõikide osalejate roll ja panus suhteliselt paindlik ja lõppkokkuvõttes üks paras alkeemia.

Tallinna Linnateatris töötades olid dramaturgina tegev Priit Võigemasti lavastuste „Hecuba pärast“ (2009) ja „Homme näeme“ (2010) juures. Koostöös Kertu Moppeliga oled välja toonud lavastused „Mõnikord on kõik nii selge“ (R.A.A.A.M, 2013) ja „Liha luudel“ (Vaba Lava, 2014). Kõigi nimetatud lavastuste tekst on valminud proovide käigus. „sugu: N-ist“ erinevad need aga selle poolest, et viimane valmib ilma lavastajata. Kas ja mil moel erineb „sugu: N-i“ prooviprotsess seetõttu eelmainitutest?

Kui tavaliselt, vähemalt minu kogemuste järgi, toob lavastuse mõtte ellu ja kutsub trupi kokku eelkõige lavastaja, kes ka algusest lõpuni asja juures on ja segaduseaegadel kogu meeskonda innustab ja motiveerib, siis “sugu: N” erineb selle poolest, et selles ideoloogi rollis on näitlejad ise. Kavatsust ilma lavastajata asi lõpule viia pole meil olnud – see oleks üks teine eksperiment kui see, millega me siin tegelikult tegeleda tahame. Viimased kuu aega on meiega proovisaalis lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, kes tulid appi olemasolevat lavale vormistama.

Dramaturgi jaoks on see väga erinev olukord just protsessi, tehtud töö, läbitud teekonna poolest. Tavaliselt on hea töötada nii, et dramaturg (nagu ka kunstnik) on lavastajaga pidevalt dialoogis. Selle lavastuse puhul on dialoogid kujunenud teistsuguseks, sest harilikku hierarhiat, mis tipneks lavastajaga, ei ole.

Oled kirjutanud minu teada kaks näidendit. Proovide käigus loodud tekste oled kokku monteerinud kaheksal korral, lisaks Võigemastile ja Moppelile oled koostööd teinud Lauri Lagle ja Anne Türnpuga. Mis köidab sind selle tööprotsessi juures enim?

Näidendid jäid Lavakunstikooli aegadesse ja see suund mind ennast ei huvita. Mulle meeldib ja pakub huvi lavastusdramaturgi töö, mis ei välista aegajalt ka ise kirjutamist, aga on eelkõige trupiga koos loomine ja mõtlemine. Mulle pakuvad huvi struktuurid ja erinevate ideede komponeerimine. Lavastamisse ma ei sekku ja see mind niivõrd ei huvita, mind köidavad uued mõtted, uued teadmised ja nende resonants trupis ja publikus.

Üha enam lavastajaid ja truppe eelistavad näidendi lavastamisele teksti genereerimist proovides. Lisaks Von Krahlile ja NO99-le, rakendab seda meetodit ka Cabaret Rhizome ja Labürintteatrirühmitus G9. Mis sa arvad, mis võiks olla selle põhjuseks?

Ma arvan, et me kõik tahame järjest rohkem kaasa rääkida selles, mis meie ümber tegelikult toimub. Kujutlus sellest, et näitlejale piisab heast vormist ja kenast lauluhäälest, seostub praegu mingisuguse iganenud teatriga. Tõlgendus – mismoodi teha Tšehhovit, Ibsenit või Shakespeare’i – jääb ka enamasti vaid üheks mänguks ja ammendub mõne aja möödudes. Kindlasti on see ka mööduv faas ja näitekirjandus tuleb veel jõuliselt tagasi. Minule endale praegu näiteks meeldivad sellised trupi koostöös loodud lavastused, isegi kui need on struktuurilt ja stiililt tooremad kui läbikomponeeritud klassika (peavadki olema!). Aga loomulikult ühel hetkel tekib jälle vajadus minna tagasi tüvitekstide juurde.

Ühes intervjuus oled öelnud, et teatris töötades ei peaks tegema „asju, mis ei ole sinu asjad“. Mis on need asjad, mis sind teatrit tegema motiveerivad?

Ma olen veel suhteliselt noor ja kindlasti ma olen teatritegemise või üleüldse elu kohta öelnud palju liig kategoorilisi asju, mida tuleb aja jooksul ümber sõnastada ja ümber hinnata. “Sugu: N” trupiga esimest korda kohtudes olin täiesti kindel, et see ei ole minu teema. Kuulasin, mida teised rääkisid, ja tundsin, et mina pole kunagi kannatanud sellepärast, et ma olen naine – kui, siis sellest hoolimata. Siis hakkasin tutvuma statistikaga, käisin kevadel konverentsil „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis“[1], lugesin erinevaid käsitlusi, hakkasin ajakirjandust vaatama feministi pilguga ja elasin sellesse kõigesse nii sisse, et sain aru: muidugi see on minu teema, kas või sellepärast, et maailmas või ka Eestis on väga, väga palju naisi, kes kõikide nende teemadega silmitsi seisavad, võib-olla ise seda teadvustamata. Küll aga arvan siiani, et teha teatris seda, mis ennast kuidagi ei puuduta, on pikemas perspektiivis kahjulik, nii endale kui teistele.

Kõige rohkem motiveerib mind teatris trupp – need inimesed, kellega koos luuakse. Kui ühist mõtteplatvormi ei ole ja ei teki, siis pole ka mingit motivatsiooni. See hõlmab kõike alates sellest, kuidas üksteist proovides kuulatakse või mõista püütakse ja milleni jõuda ja mida publikule öelda tahetakse – kuni maitseküsimusteni välja. Ma teen teatrit nende lavastuste nimel, mida mul on tagantjärele hea meenutada ka siis, kui publiku vastuvõtt on jahe, kriitiline või olematu; ja selles tundes on loomulikult osa kogu trupil, kogu protsessil, kõikidel konfliktidel ja kompromissidel.

Miks peaksid inimesed, kes kahtlevad, kas minna lavastust „sugu: N“ Vabale Lavale vaatama või mitte, seda sinu meelest tegema? Miks on see lavastus hetkel oluline? 

Siin on kaks aspekti. Ühest küljest ma arvan, et see on ääretult oluline lavastus, sest ääretult oluline on neid teemasid ühiskonnas pidevalt üleval hoida, ükskõik mis vormis. Need on päris probleemid ja tõsised teemad, mis teenimatult maha vaikitakse. Aga inimesed, kes sellega nõustuvad, on ilmselt juba pileti ostnud.

Teisest küljest ma arvan, et see on väga oluline lavastus kõikide meie näitlejannade elus ja näitlejaarengus. Inimeste jaoks, keda sooteemad üldse ei huvita ning kes on harjunud käima Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris Murelit, Lille, Võigemasti ja Rataseppa vaatamas, on võib-olla oluline näha neid näitlejaid uuest rakursist – või anda selleks vähemalt võimalus.

Ja lisaks sellele võiksid teatrisse muidugi tulla just need, kes ongi šovinistid ja seksistid ja seda üldse isegi ei häbene. Tulgu kas või selleks, et pärast parastada. Tulgu selleks, et debateerida. Tulgu kas või selleks, et poole pealt demonstratiivselt lahkuda.

[1] Võrdõigusvoliniku kantselei eestvõttel 1. – 2. juunini 2015 Tallinnas toimunud akadeemiline konverents.

Küsinud: ANNE-LIIS MARIPUU
22.11.2015

Mine lehele Lavastusest enam.