Poliitilise teatri võtted lavastuses „sugu: N“

“Sugu: N” on poliitiline teater, on Triinu Sikk veendunud. Kuidas Tartu ülikooli teatriteaduse magistrant oma arvamust põhjendab, seda on võimalik lugeda alljärgnevast artiklist. Analüüs valmis õppeaine “Valikkursus poliitilisest ja rakendusteatrist” raames.

Poliitiline teater on Eestis küllaltki hiljuti kanda kinnitanud mõiste, mis suurema osa publiku jaoks tähendab küllap senimaani seda, et lavastus tegeleb poliitikaga, või veel parem, poliitikutega. Raamatus „Postdramaatiline teater ja poliitika“ tõdevad autorid, et 2000ndate esimesel kümnendil toimus (vähemalt saksa teatris) teatri ja ühiskonna piiride avanemine ning teater hakkas otsesemalt kajastama ühiskonnas ja poliitikas toimuvat. (Munby jt, 2013: 2) Eestis on muutus hakanud toimuma viimastel aastatel, kus poliitilise teatri lipulaevana on ka teistele teatritele teed teinud NO99. 2014. aastal Telliskivi loomelinnakus avatud etenduskunstide keskus Vaba Lava üks peamisi eesmärke oli leevendada väiketeatrite ja vabakutseliste probleeme, nagu esinemispaikade ja prooviruumide puudus. Kuna aga maja programmi kokkupanekuks on valitud kuraatorid, võimaldab see leida ühisnimetaja Vaba Lava produktsioonina tehtud lavastustele. Hooaja koondpealkiri „Tavalised inimesed: alastusest enam“ viitab, et lavalt võib oodata tavapärasest enam sotsiaalset, ühiskonnaga suhestuvat teatrit, kus kas kõnelevad või kõneldakse tavalistest inimestest. Lavastuses „sugu: N“ on fookusesse võetud naiseks olemine. Mängivad Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast, lavastuse on tervikuks seadnud Priit Võigemast ja Henrik Kalmet.

„Sugu: N“ on lavastus, mis kogus meedia ja potentsiaalsete vaatajate tähelepanu juba hulk aega enne esietendust. Portaalis Hooandja alustati lavastuseks raha kogumist septembris, põhjendades lavastuse eelarve 30% puudujääki sellega, et just nii suur palgalõhe valitseb meeste ja naiste vahel Eestis. Lavastuse reklaamklipp, kus väikesed lapsed räägivad naistest ja tegevustest, mis nendega kõige esimesena seostuvad, lõpeb tabava tähelepanekuga: „Poisid ja tüdrukud on erinevad. Ma ei tea, mille pärast“. Koos lavastust tutvustava teksti ja Eesti meesnäitlejate šovinistlike kommentaaridega reklaamklippidega loodi juba enne etendust lavastusele huvitunud publikut.

Tõeline meediakünnis ületati aga lavastuse reklaamikampaaniaga. Tallinna kesklinna, Tartu maanteele paigutati suured plakatid, mis kujutasid alasti nelja lavastuses osalevat näitlejannat. Väidetavalt kaeti need reklaamiseaduse tõttu kinni. Ei ole aga võimalik, et trupp seda seadust ei oleks teadnud ja reaktsiooni ette ei näinud, lisaks oli pildistamispäevale kutsutud Eesti Ekspressi fotograaf, kelle artikli vahendusel kaetud aktifotod siiski avalikuks said. Igal juhul töötas näitlejannade ettevõtmine nii reklaamina kui poliitilise aktsioonina. Aktifotod mõjusid kui poodide sooduskampaaniad, kus paljast keha kattis kiri -23,3% või 4.89€ tund (varasema 6.37€ asemel). Kampaaniaga tekitati jõuline seisukohavõtt, andes samas vihje, et ehk võib midagi sarnaselt teravat oodata ka lavastuselt.

5. novembril 2015 esietendunud „sugu: N“ on poliitiliselt selgesõnaline lavastus. Poliitilist teatrit on defineeritud mitmeti. Erika-Fischer Lichte jaoks on määravaks poliitiliste, ehk ühiskondlike probleemide käsitlemine, samuti uus esteetika. Siegfried Melchingeri järgi on see kaasaegne kriitiline teater, mis kajastab vähemusgruppe ning paneb publiku kaasa mõtlema. (Pesti 2009: 8–11.) Lavastus „sugu: N“ on konkreetse teemapüstitusega. See kõneleb naisest 21. sajandi Eesti ühiskonnas ja osutab arvukatele seonduvatele probleemidele.

Lavastus on kokku pandud koosloomemeetodil (devising theatre), mille üks olulisemaid tingimusi on, et enne prooviprotsessi algust pole olemas olnud algmaterjali, mille põhjal tööle asuda (Heddon, Milling 2006: 3). „sugu: N“ puhul on kõik lavale jõudnu, nii stseenid kui ka tekstid, sündinud nelja naise ühistööna. Koosloomemeetodit kasutatakse tihti just poliitilise teatri vahendina, sest nii saab tekst vastata täpsemalt konkreetsetele oludele ja olla mõjusam. Koosloomemeetod annab tavapärasest rohkem kaalu näitlejate sõnadele, sest publikul on tunne, et näitlejad räägivad iseenda nimel. Ka „sugu: N“ puhul võib eeldada, et suuremat osa kajastatud probleemidest on laval olnud naised kogenud. Oma kogemusi on täiendatud faktidega, meediast loetuga, ühiskonnas aktuaalsete teemadega. Selle kõige koosmõjul sündinud lavastus tunneb kaasa, kuid ühtlasi palub kaasa tunda.

Poliitiline teater väljendub tihti postdramaatilises esteetikas. Lisaks sellele, et näitlejad on kaasautorid, on iseloomulik, et lavastus on kokku pandud kollaažitehnikas – tükkidest luuakse tervik. Just sel moel on üles ehitatud „sugu: N“. Lavastus koosneb eraldiseisvatest stseenidest, millest umbes pooled on näitlejannade monoloogid, pooled aga sõnatud tegevused. Näiteks on naised riietatud tunkedesse ja kannavad kaitseprille, hakates tööriistadega süüa tegema. Murutrimmeriga „hakitakse“ salatit ja mootorsaega viilutatakse saia – tegevustega näidatakse koht kätte stereotüüpidele naisest kui „õrnemast sugupoolest“, kelle peamiseks ülesandeks on söögi tegemine ja toa koristamine. Samas on stseene, mis võimaldavad laiemat tõlgendamise ampluaad. Kui lavale on kaetud romantiline õhtusöögilaud, mille kõik komponendid, söögid, lilled, küünlad, lisaks naise kleit ja kingad pakitakse purki, võib see vastata näiteks küsimusele – millest küll on tehtud väikesed tüdrukud? Või millest on tehtud naised? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust (Sikk 2015). Samas võib see anda mõista ka sellest, kuidas pärast naiseks olemise tüüpelementide (roosiõied, pärlid, kleit) maha koorimist jääb alles inimese tegelik tuum, mis ei pruugi olla seotud tema sooga. Võib-olla näitab stseen aga hoopis seda, kui vähe mehed naiste pingutustest hoolivad. (Talviste 2015.) Võimalusi on nii palju, kui on erinevaid vaatamiskogemusi.

Kõik stseenid kõnelevad aga selgelt naiseks olemisest, paljud neist läbi kõverpeegli või huumoriprisma, mõningal juhul läbi nukruse. Poliitilise teatri puhul lähenetakse tihti käsitletavatele teemadele plakatlikult. Sedasama on ette heidetud ka lavastuse „sugu: N“ tegijatele. Näiteks on teatrikriitik Alvar Loog leidnud, et tulemus saanuks veel mõjusam, sõnumi lõiketera vahedam, kui tüdrukud oleksid esitanud laval stereotüüpide asemel iseennast (Loog 2016). Ka Aro Velmet on kirjutanud, et „„sugu: N“ taastoodab ajuti neidsamu stereotüüpe, mida lavastuses kritiseeritakse. Mõistagi, naised ise on sellest irooniast hästi teadlikud: nad viitavad muu hulgas oma reklaamikampaaniale, kus alastipiltide abil tekitati lavastuse vastu huvi ja juhiti tähelepanu naiste kujutamisele meedias. Lille võitlevalt feministliku analüüsi ajal välja toodud papist väljalõige tema paljast kehast kirjaga „mis on sellel pildil valesti?“ oli üks leidlikumaid ja ambivalentsemaid kujundeid.“ (Velmet 2016.) Lavastuses tekib topelttasand, kus üheaegselt kritiseeritakse stereotüüpset suhtumist naistesse, kuid näidatakse sedasama just läbi stereotüüpide. Samas on selline võte tabav ja küllap jõutakse läbi klišeede oskusliku kujutamise ka publikule lähemale.

Ühes stseenis etendatakse publikule abielurituaali, kuid abikaasaks on mehe asemel hoopis kodumasin. Naised, härdumuspisarad silmis, annavad valgetes maani kleitides abieluvannet ja lõpetavad pulmatseremoonia oma uue kaaslasega tantsides. Lavastuse säravaimaks stseeniks osutus aga Evelin Võigemasti monoloog – spordikommentaatori reportaaž ühe tegusa naise võistluspäevast, mis algab hommikuse voodist väljasaamisega ja ületab kõik ettesattuvad tõkked, olgu selleks oksendav laps või liiklusummikud. Muidugi on mõlema stseeni puhul tegu tugeva liialdusega, kuid just seda võtet kasutades suudeti nii need kui ka paljud teised lavastuse stseenid publikule puudutavalt lähedale tuua. Läbi irooniavõtme on kõneldud tõsisel ja murettekitaval teemal. Kuna paljude inimeste jaoks on teater ennekõike meelelahutus, mis võimaldab argimuredest pääseda, suutis lavastus „sugu: N“ ühendada mure huumoriga. Kui lavastus oleks osutanud tegijaid ja ühiskonda painavatele probleemidele surmtõsiselt, hoiatavalt või isegi ähvardavalt, oleks publik juba poole tunni järel tüdinenud või hoopis pahandanud.

Lavastuse vaade ja suhtumine muutub pidevalt – kord näidatakse publikule naist, kes on kannataja, siis kangelane, siis pealiskaudne kihistaja. Stereotüüpidest saab siiski kokku küllaltki mitmetahuline pilk tänapäeva naisele, tema muredele ja rõõmudele.

Lavastuses kasutatakse oluliste teemade välja toomiseks kontrasti. Näiteks algab lavastus sellega, et baroksetes kleitides ja poolemeetrise soengupahvakuga naised jooksevad kiljudes lavale, keerutavad end uimaseks ja lahkuvad. Nende järel siseneb saali raudrüüs naine, kes asub kõigepealt rääkima, kuidas miljonite aastate jooksul on inimkond arenenud, kuidas naised on jõudnud koopast välja, kaugemale kui kunagi oleks osatud arvata. Inimkonna arenguloo lõpetab aga faktisadu olematust võrdsusest, mis näitab, et ideaalse ühiskonnani on veel pikk tee minna. Kontrastivõtet kasutatakse ka Hilje Mureli stseenis, kus malbe naine räägib sellest, et ta on õnnelik ja oma eluga rahul, kuid armsale naeratusele vaatama määrdub tema kleit üha rohkem verega kokku, nõudepesumasinast ilmuvad välja vaid killud. Lavastuses kasutatud vastanduspõhimõte toob käsitletud teemad teravamalt välja, kuid viitab samas ka ühiskonnas valitsevale sõnade ja käitumise vastandusele, millele osutas ka Mari-Liis Lille monoloog: enamik inimesi leiab, et naised ja mehed on võrdsed, kuid käitumisse see nii tihti ei jõua.

Kõige otsesemalt poliitiline on etenduses tänamise stseen. Naised tänavad meid ümbritsevate stereotüüpide ja laialt levinud väärarusaamade eest mehi, poliitikuid, ajakirjanikke ja tegelikult kogu ühiskonda. Stseen tabab naelapea pihta, olles taaskord üheaegselt naljakas ja nukker.

Poliitilise teatri eesmärgiks on ühiskondliku diskussiooni tekitamine ja seda on lavastus „sugu: N“ kohe kindlasti saavutanud. Lavastuse vormist, kujundusest või näitlejatöödest enam on kõneldud mitmetes arvustustes just sooteemast. Seda näitavad ka arvustuste pealkirjad. Kui ka saalis lakkamatult naernud inimesed räägivad koduteel oma kaaslastega mitte ainult lavastusest, vaid teemadest ja probleemidest, mis seal püstitati, on lavastus oma eesmärgi täitnud.

 
Kasutatud allikad:

Heddon, Deirdre, Milling, Jane, 2006, Devising Performance. A Critical History, Palgrave.
Jürs-Munby, Karen, Carroll, Jerome, Giles, Steve, 2013, Postdramatic Theatre and the Political. International Perspectives on Contemporary Performance, Bloomsbury.
Loog, Alvar, Naine on samuti inimene?, Sirp 08.01.2016.
Pesti, Madli, 2009, Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20. ja 21. sajandil, Magistritöö, TÜ.
Sikk, Triinu, Lakkamatu naer – aga mille üle?, Eesti Ekspress 09.12.2015.
Talviste, Eret, Naised – inimestena nähtavad, Müürileht, 06.01.2016.
Velmet, Aro, Mitmekesisema teatri ootuses, ERR Kultuuriportaal, 09.01.2016.

 
Autor: TRIINU SIKK

 
Mine lehele Lavastusest enam.