Uudised

“Vormides hirmu” lavastaja Julian Hetzel: Ma uurin katastroofi ilu

Vaba Lava teatrikeskuses etendub 13. ja 14. mail Julian Hetzeli lavastus “Vormides hirmu”, mis räägib meile, kuidas inimesed klammerduvad erinevate ühiskondlike koodide külge selleks, et pääseda enda hirmudest. Amsterdamis elav ja töötav Julian Hetzel tuli Eestisse, et teha prooviperiood vabatahtlikega, kes hakkavad lavastusprotsessis osalema ja rääkida, mis viis ta hirmutemaatika uurimiseni.

Miks oled valinud oma lavastuse peamiseks teemaks just hirmu, kuidas see Sind on puudutanud?

“Vormides hirmu” on projekti pealkiri, mis kirjeldab juba ise päris hästi seda, et miks oleme oma lavastusse valinud just hirmu temaatika. Hirm lihtsalt on tänapäeval väga suur teema, kõik, sh meedia räägib hirmudest ja võimendab seda. Rääkides näiteks sellest, kuidas inimesed võtavad vastu uudiseid immigrantide tulekust – see on samuti üks hirmu vorme.

Mind huvitas ennekõike, kuidas kasutada hirmu kui tööriista ja kuidas muuta seda millekski muuks. Performance‘itel tekitame olukordi, millel on väga suur mõju – inimesed lamavad maas. Aga kui sa näed, et neil inimestel on silmad lahti ja püüad nendega rääkida, ja märkad, et nad pole vaid lamavad kehad, siis on sul võimalik enda algne hirmutunne ümber mõtestada. Me soovime kasutada hirmu kui produktiivset tööriista, et aktivisiseerida inimeste kujutlusvõime.

Lisaks on see raske teema, kuna inimesed ei soovi väga rääkida enda hirmudest. Nad tõrjuvad seda teemat, kuigi rääkida sellest oleks oluline.

Sa viid läbi performance‘id, kus Tallinna linnaruumis hakkavad maas lamama inimesed, vabatahtlikud. Kuidas Sa tulid selle peale, et valida just see visuaalne pilt, mida inimestele näidata. On ju veel väga mitmeid võimalusi, kuidas hirmu esile kutsuda?

Me olime projekti uurimisfaasis residentuuris sellises kohas nagu Brighton, Inglismaal. Ja kuna britid on väga kontrollihimulised, kõikjal on kaamerad ja turvameetmed, siis uurisime väga lihtsaid meetodeid, kuidas luua “pilt”, mis poleks iseenesest vägivaldne – inimesed maas lamamas – see sõltub ju nii palju kontekstist. Kui sa lamad lava peal, pargis või oma toas maas, siis ei häiri see kedagi. Aga kui sa lähed mõnda funktsionaalsesse kohta, kus inimesed kiirustavad, näiteks tänavad, kaubanduskeskused jne, siis loob maas lamamine inimeste jaoks takistuse. Inimesed peavad maaslamajast mööduma ja nad peavad hakkama ümbermõtestama seda reaalsust ja turvalist keskkonda, milles nad parasjagu on, seistes silmitsi enda hirmuga.

Ma olen ka mitmes varasemas projektis otsinud teemasid, mis ei ole väga populaarsed, mis on pigem ühiskonna ääreaaladelt ja lõhuvad inimeste mugavustsooni. Ka antud juhul hakkavad inimesed küsima: mis on normaalne, miks ei ole lubatud lamada avalikus ruumis, mis on avaliku ruumi reeglid, mida me kardame? Kui inimene lamab maas, siis on see pilt, mida sa ei saa ignoreerida.

See, mida me teeme, on iseenesest väga lihtne – inimesed lamavad maas moel, mille puhul on ilmselge, et see ei ole õnnetusjuhtum. See on nii lihtne asi, kuid ometi on seda väga raske aktsepteerida. Palju lihtsam on mõelda: “See ei ole lubatud”. Kuid miks? Kes ütleb seda? Kas süsteem, haridus? Kes annab meile neid koode, mis on lubatud ja seaduslik? Me ei jookse ju mööda tänavaid ja ei masturbeeri, me lamame, see on väga lihtne asi, väga tsiviliseeritud tegu, kuid samal ajal saab see paljude inimeste jaoks niivõrd suureks häirivaks takistuseks.

Kuidas on performance‘id linnaruumis ja teatrilavastus Vaba Laval üksteisega seotud?

Paljud visuaalsed pildid lavastuses on inspireeritud maas lamamisest. See oli selle lavastuse alguspunkt. Seal on momendid, kus inimesed kukuvad eri viisidel põrandale maha ja võtavad maas sisse erinevaid poose. Kuigi nende kehasid torgitakse pulkadega, nad siiski ei liiguta.

Lavastus tegeleb palju ka kontrollimise teemaga, mehhanismidega, mis annavad meile turvalisuse. Näiteks on meil ka siinsamas laual lausa kaks mobiiltelefoni. Neil väikestel seadmetel on uskumatu võime meie elu navigeerida ja kontrollida. Tehnika näikse pakkuvat lahendust sellele, kuidas hirmust üle saada, kuid samal ajal ei aita see tegelikult just palju.

Näiteks turvakaameraid silmas pidades, mis justkui peaksid meile turvalisust pakkuma, saame kohe küsida, et kui palju need seadmed tegelikult paranoiat tekitavad? Äärmuslik kontroll on nagu jumal, kes meie üle valvab. Lavastuses on ka mitmeid religioosseid pilte, mis seovad ära tehnoloogia ja jumala. Ma töötan ka palju tehnilise uduga, kuna kõik need masinad laual (mobiiltelefonid) on seotud virtuaalse pilvega, kus me hoiame enda andmeid. Samal ajal on ju pilv ka jumala sümboliks. See on kõikjal, me oleme sellega seotud, ta näeb meid ja valvab meie üle. Ühtlasi on see pilv mürgine, mis kehastab teatud ohtu. Ma uuringi katastroofi esteetikat ja ilu. Selles projektis tegelemegi sellega, kuidas leida midagi positiivset selles, mis on iseenesest vildakas või katki.

On ka öeldud, et iga meie hirm on tegelikult surmahirm. Tunneme vajadust olla pidevalt sotsiaalvõrgustikus, sest meil on hirm, et jääme kogukonnast välja. See tähendab hirmu üksijäämise ees, mis võibki tähendada elu lõppu. Kuidas Su lavastus selle mõttega suhestub?

Surmahirm on meie peamine hirm, mis on igaühes meis sügavalt sees. Ühest küljest – kui sa näed teisi inimesi tänaval või põrandal lamamas, siis loomulik on tunda vastutustunnet, aga ka ohustatust või ehmatust, et mis siin toimub. Siis üritab inimene sellest hirmust üle saada.

Selletõttu on meil ka perfomance´ites kümme inimest, et mööduja ikkagi hakkaks kahtlema selles, et see on mingi niiöelda päriseluline sündmus. Inimesel tekib mõte, et selle taga on midagi muud. Tahame seda hirmu, mis on ka surmahirmuga seotud, temalt ära võtta.

Mis puudutab kogukonda, siis laval on meil iga esineja liikumas omal trajektooril. Nad on küll ühenduses, kuid nad tunnevad üksteisest puudust. Ollakse kogu aeg üksteisega seotud, aga mitte tegelikult koos. Nad on seotud, lausa teevad koostööd, aga midagi on ikkagi puudu. Laval on ka robotid, kes oma pealiskaudse suhtlusviisi tõttu on inimestega väga sarnased.

Meie projekt tegelebki selle distantsiga, mis on tekkinud meedia ja tehnoloogia tõttu inimeste vahele. Kui nähakse inimesi avalikus ruumis tänaval lamamas, siis on loomulik, et üritatakse nende inimestega suhelda ja küsida, mis on lahti. Ignoreerida seda situatsiooni ei saa, sest sa näed seda. Tekib huvitav olukord möödujate ja lamajate vahel. Kuidas möödujad sellesse suhtuvad? Missugust vastutust tuntakse? Kuidas sellises olukorras käituda? Õhku kerkivad kohe paljud küsimused. Ei teki ainult see küsimus, et kas see on kunst või mitte või miks te seda teete.

Tekivad väga põhimõttelised küsimused inimese sees, aga ka küsimused ühiskondlike väärtuste kohta. Kui palju me tegelikult üksteise eest vastutame?

Kui palju on selles lavastuses Su enda isiklikke hirme?

Mõned sõbrad, kes on mu asju jälginud, on öelnud, et see on minu kõige isiklikum lavastus. See lavastus räägib ka enesekontrollist, maskide kandmisest, hirmu mahasurumisest. Lavastuses näeb, kuidas inimestel jalgealune ära kaob – see on asi, mis on olnud ka minuga seotud. Maailma ebastabiilsus on mind puudutanud. Midagi, mida oled loomulikuna võtnud, võib ühel hetkel sinu elust kaduda.

Samas võib vaataja seda juttu lugedes hakata kartma teie etendust või seda, et tal endal äkki pole laval toimuva üle kontrolli. Mida öelda neile inimestele, kes teie etendust ehk kardavad vaatama tulla?

Neil ei ole vaja midagi karta. Kui nad tulevad seda avatud meelega vaatama ja on valmis vaatama ka iseenda sisse, siis sellest lavastusest leiavad nad kindlasti lugusid, mis nende endiga suhestuvad. Need lood ei ole üldse negatiivsed. See on natuke tumedavõitu lavastus, kuid lõppkokkuvõttes ikkagi positiivne. Kui inimene just ei karda iseennast, siis seda lavastust nad kartma ei pea.

Olete seda lavastust etendanud mitmetes Euroopa paikades. Kas hirmud, millest räägite, lähevad igal pool ühtviisi korda?

Tunnen end erinevates riikides kindlalt, sest kultuuriliselt oleme me pigem sarnased. Balti riikidel on võib-olla teistsugune ajalugu, aga meie väärtustes on palju ühist ikkagi. Ma usun küll, et inimesed suhestuvad selle lavastusega igal pool.

Vaba Lava tundub väga inspireeriv koht, minu jaoks on huvitav avastada seda külge Tallinnast. Mind huvitab väga ka see, mis hakkab juhtuma perfomance´ite käigus. Igas riigis, kus me käinud oleme, reageeritakse sellele isemoodi.

 

Küsinud MIRJAM MATIISEN ja PIRET JAAKS (produtsendid Vaba Lava koolitusprojektist Theatre Expanded)