Pilveooper ehk Dido probleem

Osalised

Autorid

Liina Keevallik - stsenaarium, Christina Batman - vokaal ja muusika kaasautor (Prantsusmaa)
Heliloojad

Ann Reimann, Louis Arlette (Prantsusmaa)
Lavastaja

Mart Kampus
Lava- ja kostüümikujundus

Liina Keevallik
Videokunstnik

Alyona Movko, Jari Matsi
Valguskunstnik

Priidu Adlas, Jari Matsi
Eriefektid

Sander Tuvikene
Dirigent

Janne Fridolin
Koor

Vox Populi

“Pilveooper ehk Dido probleem”

Pilveooper räägib inimeseks olemisest olukorras, kus pea kohal on taevas täis informatsiooni. Kogu “personaalpilvedesse” ehk “cloud’idesse” salvestatud infohulk on sama kontrollimatu nagu ilm ise ja iga kell võib sealt kohatul hetkel midagi alla sadada.

Seisame silmitsi julma tõega – süütud valged lammaspilved pole enam lihtsalt head pehmed padjad ingli istumise all, nad on tulvil andmeid, nii vajalikke ja hädavajalikke kui lihtsalt jampsi, puhast entroopiat. Seal, kus vanasti elasid jumal ja juhus, on nüüd kraamiladu – seal saab nii šoppingul kui vargil käia, nii väärtinfot kalastada kui müramutta uppuda.

Juhus pole sealt siiani kuhugi kolinud. Sellest pilveooper kõnelebki: nii inimese tehtud kui tuulte poolt kokku aetud pilvedest võib igasuguseid ootamatuid ja hämaraid sekkumisi tulla – kaugeltki mitte ainult vihma. Laval viibivatele üksikutele habrastele inimkujudele vastandub suur ja stiihiline koor, kes kehastab pilvedesse peidetud Big Data’t ja kes sekkub laval toimuvasse pahatihti kohatutel momentidel.

Osalevad kolm pilvetüüpi:

Looduslikud pilved – need, kes erinevate õhumasside kokkupõrgetest tekivad või need, kes lihtsalt tõmbetuulega ringi sõidavad;

Andmepilved – need, kelle inimene välja on mõelnud ja mida igal endast lugu pidaval kodanikul personaalselt vähemalt üks kuskil ringi heljub;

Dramaatilised pilved – need, kes oma ilmumisega alatasa halbu endeid kaasa toovad ning kelle lahkumine konventsionaalses dramaturgias õnnehetke tähendab.

Nagu ooperile kohane, on mängus ka müüt – “Dido ja Aeneas”. Härjanahal, mille kuninganna Dido peenikeseks ribaks lõikab ja seega Kartaago rajamiseks suurema maatüki välja petab, on kummalisi sarnasusi e-Eesti pilvesaatkondade projektiga.

“Dido probleem” on matemaatikas tuntud kui isoperimeetriline mõistatus.

Lavastus valmib Vaba Lava koostöös Tallinna Ülikooli Meediainnovatsiooni ja Digikultuuri Tippkeskusega (MEDIT)

Fotod lavastusest on teinud Markus Muide.

Esietendus 12.02.2019 Vaba Lava teatrikeskuses Tallinnas. Etendused 13.02 ja 14.02 kell 19 ning 11., 12., 13. märtsil kell 20. Kõik etendused on ingliskeelsete subtiiritega.
“Pilveooper ehk Dido probleem” kuulub Vaba Lava kuraatoriprogrammi.
Kestus 90 min, vaheajata.

Vaata lavastuse klippi:

AUTORITEST

Liina Keevallik on lõpetanud EKA stsenograafia erialal ja kaitsnud doktorikraadi Pariisi 8. Ülikoolis. Teatrikunstnikuna on ta töötanud nii eesti teatrites kui mujal (Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Norras, Leedus), suurtest ooperitest keldriavangardini. Ta on olnud Von Krahli Teatri ja Rahvusooperi Estonia peakunstnik. On teinud dokumentaal- ja lühimängufilme, kirjutanud teatritekste, laulusõnu ja filmistsenaariumeid ning lavastanud visuaaletendusi. Töötab vabakutselisena Pariisis ja Tallinnas, jätkab teadustööd Tallinna Ülikooli Meediainnovatsiooni ja Digitaalkultuuri Tippkeskuses MEDIT. Sai 2017. aastal parima lavastuskunstniku auhinna kujunduste eest lavastustele „Wake up! It’s time to die” (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), „Ma pigem tantsiksin sinuga” (R.A.A.A.M. ja Vaba Lava) ning „Punane õhupall” (Teater NO99).

Christina Batman on rahvusvahelise taustaga multidistsiplinaarne etenduskunstnik ja filmirežissöör, kes on elanud ja tegutsenud USA-s, Iraanis, Suurbritannias ja Prantsusmaal. Ta on õppinud maalikunsti ja prantsuse kirjandust Benningtoni Kolledžis (Liberal Arts University Bennington College) Vermontis. Kahasse elukaaslase Jérôme Dupontiga on Christina loonud mitmeid lühifilme. Christina töötab lavastaja ning häälekoolitajana Pariisis ning on laulja muusikalises kollektiivis PARIS MASALA.

Louis Arlette on prantsuse uue põlvkonna muusik ja helilooja, kes on aastaid olnud tuntud ansambli Air heliinsener. Hiljuti on ta alustanud soolokarjääri, mis on tuult tiibadesse saamas. Ta on õppinud viiulit ja klaverit, kuid selleks, et klassikalise muusika juurde jääda, huvitasid teda liiga paljud erinevad asjad. Musikoloogiat õppides avastas ta enda jaoks elektroakustilise muusika ning rajas juba 18-aastaselt oma helistuudio. Ühtlasi asus ta õppima heliinseneride koolis, kust ta 6 kuud hiljem parima õpilasena Air’i agendile välja pakutakse… Air’iga töö kõrvalt on ta loonud helimaailmaid ka näiteks Jean’Paul Goude’ile, Chaneli ja Kenzo moedemonstratsioonidele jne.

Ann Reimann on sündinud 28. augustil 1980. aastal. Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit ja lõpetas aastal 2005 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri erialal. Jätkas õpinguid magistrantuuris, kuid käetrauma tõttu ei saanud enam pianistina tegutseda. Aastal 2009 astus ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektronmuusika erialale, õppides kompositsiooni Helena Tulve ja helirežiid Siim Mäesalu ning Margo Kõlari juhendamisel. Ann Reimann on töötanud helioperaatori, helirežissööri ja heliloojana erinevate lühi-, dokumentaal- ja mängufilmide ning teleseriaalide juures – näiteks ”Tuulte tahutud maa”, “Pank”, “Keti lõpp”, “Zoopark”, “Heleni Sünnipäev”. Aastal 2018 nomineeriti ta Eesti Filmi- ja Televisiooniauhinnale parima helirežissööri kategoorias filmiga “Keti Lõpp”. Ta on ansambli Eeter liige. Aastal 2017 tegi ta muusika lavastusele ”Öö lõpp”.

Mart Kampus on lõpetanud Tallinna Pedagoogiline Instituudi, Kultuurhariduse teaduskonna, näitejuhtimise eriala. Ta on vabakutseline näitleja, lavastaja ning näitlejameisterlikkuse õpetaja. Mart Kampus on lavastanud erinevates Eesti teatrites: Teater NO99, VAT Teater, NUKU, Von Krahli Teater, Vanemuine, Kuressaare Linnateater, Rakvere Teater. Ta on pälvinud tunnustust eriilmeliste lastelavastuste eest, millest viimane on „Punane õhupall” (Teater NO99)

Täname René Magritte