Kaks garaaži

Etendused
Galerii
Meedia
Mängukava

Osalised

  • Lavastaja

    Elmārs Seņkovs (Läti)

  • Kunstnik

    Illimar Vihmar

  • Valguskunstnik

    Emil Kallas

  • Helilooja

    Edgars Makens (Läti)

  • Helitehnik

    Raido Linkmann

  • Etenduse juht

    Kätlin Kukebal

  • Produtsent

    Kaia Unas/Krista Tramberg

Laval

Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe Eestist Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis Lätist

Muhenaljakas lugu meestest ja meheks olemisest.  Läbi huumoriprisma jõuavad garaažist vaatajateni nelja mehe eneseotsingud, filosoofilised mõtted, siirad küsimused ning soov olla armastatud ja meeldida teistele. Lavastus loob üsna reaalse ettekujutluse postsovetlikust garaažikultuurist ja annab muuhulgas elulised vastused paljudele olulistele küsimustele.

Kuidas vanadest pudelitest midagi uut meisterdada? Kuidas suitsetamisest loobuda? Kes on kiirem mõtleja, kas lätlane või eestlane? Kuidas võita iga naise südant kui sul on vaid tükk pappi? Miks peaks iga kord randa minnes võtma kaasa vähemalt paar kaheliitrist limonaadipudelit ja millist filosoofiat kannab endas tühi hambapastatuub?

On naljakas ja samas ka veidi nukker, sest igaühe tutvusringkonnas on vähemalt üks selline mees. Või siis antud juhul neli. Kaks Eestis (Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe) kaks Lätist (Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis.).

NB! Etendus on arusaadav nii eesti keelt kõnelevatele kui ka mittekõnelevatele vaatajatele. 

Etenduse kestus 1tund 50 min.

Lavastaja Elmars Senkovs ütleb nii

Minu isal oli garaaž.

Minu isa parandas pesumasinaid.

Minu isa kakles räkitimeestega.

Minu isa jõi.

Minu isa laulis valjusti. Kui jõi. Vahel ka siis, kui ei joonud.

Kui ma leidsin isa taskust preservatiivi ja küsisin, mis see on, vaikis ta kaua ja ütles siis, et peavalurohi.

Minu isa õpetas, kuidas vastu lõugu anda, kui sulle liiga tehakse.

Minu isa ei mänginud minuga, kui ma seda tahtsin, vaid viis mu tsirkusesse. Talle meeldisid klounid.

Minu isa andis mulle raha, kui mul vaja oli. Kui tal hetkel oli, mida anda.

Minu isa käis kord Eesti-reisil ja tõi mulle külmkapimagneti. Mul on see magnet veel alles.

Mu isa garaaž oli täis plastmasspudeleid, ja mul ei ole aimugi, miks ta neid kogus.

Minu isa kõditas. Nii väljendas ta armastust. Siis lõpetas ta kõditamise, seevastu hakkas suitsupakitrikke näitama.

Minu isa kadus… ja tuli tagasi, kui keegi teda enam ei oodanud.

Minu isa läks minu emast lahku.

Minu isa kogus ka õllepurke… Ma ei tea, miks.

Minu isa suitsetas alati, ka kodus. Sigaretilõhn tuletab mulle endiselt lapsepõlve meelde.

Minu isa ei õpetanud mind autoga sõitma, sest tal ei olnud lube. Ja vahest oli see hea, sest ta jõi tõesti palju.

Ma ei tea, mida ta mõtles. Ma ei tea, millest ta unistas.

Varem oli mul tema pärast häbi. Praegu ütlen ma, et mul on ükskõik, aga… vist ikka ei ole.

Minu isa ei ole selline, kellest võiks näidendit lavastada. Ta ei ole kangelane, kuigi ta võitles. Endaga. Ajaga. Kogu aeg.

Mina?

Ka minul on garaaž. Selleks on teater.

Galerii

Meedia

Liitu uudiskirjaga