KesKus intervjuu “YERMA 9. PM” lavastaja Laura Mattilaga

Vaba Lava 2022/2023 kuraatorprogrammi raames etenduv „Yerma 9.PM“ on noore Soome lavastaja Laura Mattila esimene töö väljaspool kodumaad. Mattila lõpetas Helsingi Kunstiülikooli Teatriakadeemia 2020. aastal ja on sellest ajast alates toonud uuslavastusi välja erinevates Soome teatrites.

Laura Sinu lavastus on Vaba Lava kuraatorprogrammi kolmas lavastus. Kuidas see teekond Sinu jaoks algas?

Umbes aasta tagasi helistas mulle Harald (Harald T. Rosenstrøm, Vaba Lava kuraator 2021-2023) ja kutsus mind Vaba Lavale lavastama. Ma ütlesin mitu korda ei, sest mul ei olnud aega. Aga ta ei jätnud mind rahule ja siin ma nüüd olen (naerdes).

Kuidas suhestub “Yerma 9.pm” praeguse programmiga Sinu jaoks?

Kuraatorprogrammi nimi „Pärast kõike. Uus ilmakord“ kõlas nagu revolutsioon, et ma peaksin lavastama midagi düstoopilist või kirjutama sõjast. See on väga suur teema aga ma leidsin sellele oma vaatenurga. Minu arvates toimuvad kõige vägivaldsemad asjad väikeses keskkonnas, näiteks kodus. Ütlesin, et  soovin kasutada klassikat ja vaadata kuidas seda 2022. aastal tõlgendada. Haraldile tundusid mu mõtted meeldivat ja nii ma Yermaga tegelema hakkasin.

Miks just Federico García Lorca „Yerma“?

Me lugesime kooli ajal palju klassikat ja mul on nimekiri näidenditest, mis mind huvitavad. „Yerma“ on üks neist. Lisaks muidugi see, et kui lavastatakse Lorcat, siis mitte kunagi seda. Olen otsinud näidendeid, kus on naistele huvitavaid rolle, kuigi minu jaoks võivad naised mängida ka meeste rolle, siis „Yermas“ oli lisaks naisrollile veel selle sisu see, mis mind kõnetas.

Sa kirjutasid uue teksti, kuidas sündis Sinu „Yerma“?

Alles siin olles sain ma aru kui isiklik see minu jaoks on. “Sõda“ mida noorena kodus nägin – ei mingit karjumist või suuri žeste, lihtsalt vaikus. Asi ei ole suurtes muutustes vaid aasta-aastalt kogunevates pisikestes haavades. Siis tekkis mull idee paarist, kes ajaga üksteisest üha enam võõranduvad. Alateadlikult olen „Yermasse“ sisse kirjutanud oma ema, sain sellest aru alles proovides.

See on esmakordne prooviprotsess välismaal Sinu jaoks. Kuidas on läinud?

Asi mida ma varasemalt ei taibanud on see, kui palju ma proovides tegelikult räägin. Pärast kuute tundi inglise keeles rääkimist on mul sõnad otsas aga rääkimine on alati mu superpower olnud. Teine asi, mida ma nüüd tean, on see, et eestlastega ei pea kogu aeg rääkima. Vaikus on siin täiesti tavaline nähtus ja see ei tähenda, et keegi su peale pahane on.

Proovides suhtled näitlejatega inglise keeles ja lavalist teksti kuuled eesti keeles. Kuidas oled uue olukorraga kohanenud?

See on huvitav, et ma ei kuule proovides teskti, mille olen kirja pannud. Ütlesin ka näitlejatele, et see on tegelikul väga õel nende suhtes – nad ei saa sõnade taha peituda, sest ma loen ainult nende kehakeelt ja miimikat. Iga korraga läheb lihtsamaks aga see nõuab minult palju kodutööd. Ajaga on muutunud see, et nüüd ma teen ettevalmistusi soome mitte inglise keeles.

Kui palju on trupp lavastusele kaasa aidanud?

Väga. Nii nagu ma töötan, teisiti ei saakski, sest ma lasen neil teha asju iseseisvalt. Annan trupile ülesande ja lahkun ruumist. Lasen neil ise luua, siis ma saan sisendit ka teistelt ja ma ei ole ainult oma mõtetega. Ma teen seda alati olenemata sellest kus või kellega ma töötan.

„Yerma“ räägib paarisuhtest ja perekonna loomisest. Selle teemaga käib alati kaasas teatud ühiskondlik surve ja laialt levinud normid. Kuidas Sa sellesse kõigesse suhtud? Tunned pinget?

Pinge on peal, sest naisena ei ole meil palju aastaid teatud otsuste tegemiseks. Oma valdkonnas töötades ma tunnen, kuidas hakkan asju loendama. Ma olen 32. aastane ja mul on tööalased kokkulepped aastani 2024. See on suur asi olla naislavastaja, sest lapsega jääb mu karjääri aastatepikkune auk. Küsimusi on palju, näiteks kas ma teenin piisavalt palju, et saada üldse laps? Teisalt, praegu on augusti lõpp ja meil on õues 30 kraadi. Vaatades, mis meie ümber praegu toimub, siis kui palju häid aastaid on meil veel alles? Titanic on uppumas aga me mängime ikka viiulit.

Kui palju Sa üldse lased end ümbritseval mõjutada? Kas ühiskonnas aktuaalsed teemad jõuavad lavale?

Muidugi ühiskonnad toimuvad sündmused mõjutavad meie igapäeva ja kindlasti sõltub see olukorrast, kas ma tahan neid teemasid lavale või mitte.

Kas Sa mõtled oma lavastuste puhul kuidagi žanriliselt?

Tavaliselt mitte, sest mulle meeldib eelkõige näitlejatöö ja ma soovin, et nad kasutaksid ühes lavastuses kogu enda potentsiaali. Näitleja viib mind teekonnale, mis koosneb erinevatest žanritest ja emotsioonidest. Tema otsustab, kas nüüd on mul aeg naerda või mitte. Mulle meeldib segada kõrgkultuui ja teisi kultuurilisi nähtusi selleks, et laval oleks kõigile midagi. Saalis võiksid olla eri taustaga inimesed, kes kõik leiavad teatrist midagi enda jaoks. Ma ei taha teha nii kõrget kunsti, et saalis peab olema publik, kellel on kaks kõrgharidust. Mulle meeldib koondada inimesi, kellele meeldivad erinevad asjad.

Kui kaua Sa kannad endaga tehtud lavastusi kaasas?

Hea on, kui Sul on periood, mil saad lavastusel minna lasta. Aga nüüd on eriti huvitav, et mul on vahepeal veel üks töö enne kui „Yerma“ esietendub. Proovide ajal ongi see su elu ja ma isegi ei mõtle esietendusele veel. See on minu jaoks suur asi, siin olles ei saa arugi kuidas aeg möödub aga tegelikult ma töötan ju teises riigis. See on hea vaheldus, sest ma arvan, et kui ma töötaksin praegu Soomes oleksin ma palju rohkem väsinud.

Kas Sa tuled oma „Yermat“ millalgi veel Eestisse vaatama?

Muidugi! See on väga imelik tunne lihtsalt ära minna, seega mul on hea meel õppida Eestit tundma siin olemise kaudu.

Küsis Katarina Tomps