Etendusejärgne vestlus “sugu: N” trupiga

„Helistage oma tuttavale šovinistile ja paluge tal teatrisse tulla!,“ ütleb Mari-Liis Lill etendusejärgses vestluses. Lavastuse “sugu: N” tegijad soovivad, et lavastust tuleksid vaatama ka need inimesed, kelle seisukohad erinevad nende omast. 26. novembril toimunud vestlusest võtsid osa lavastuse autorid ja näitlejad Mari-Liis Lill, Evelin Võigemast, Hilje Murel ja Ursula Ratasepp ning Vaba Lava kuraator Thomas Frank. Vestlust modereeris kuraatoriprogrammi „Tavalised inimesed: alastusest enam“ kuraator Madli Pesti. „sugu: N“ esietendus Vabal Laval 25. novembril 2015.

Madli Pesti: Kuidas tekkis lavastuse loomise mõte ja milline oli loomisprotsess?

Ursula Ratasepp: Päris esimene ajend tekkis siis, kui vaatasime Evelin Võigemastiga teatris ühte ägedat boy band’i etendust…

Evelin Võigemast: … ja esikapeol tõmbasime ennast käima: kui kaua me teatris oleme juba olnud ja miks meie mitte kunagi midagi sellist teha ei saa…

Ratasepp: … ja miks on laval nii vähe naisbändi etendusi…

Võigemast: … või et kui sageli me etendame laval mingit kindlat tüpaaži, sellist, nagu meilt eeldatakse. Hakkas tunduma, et me oleme kokkupuutepunkti iseendaga ära kaotanud. Oleme ära kaotanud selle, millised me ise oleme, mis on väga erinev sellest, mida me tihtipeale laval mängime. See lõhe oli hästi suureks kasvanud.

Ratasepp: Meiega oli vestlusringis veel Kaarel Oja, kes on meid muudkui tagant õhutanud, ja Ott Karulin, kes küsis, et miks te siis ei tee oma lavastust.

Võigemast: See oli umbes poolteist aastat tagasi. Ma vaatasin meie kirjavahetuse üle: Kaarel oli mulle kirjutanud 5. mail, ja minu vastus oli, et ja-jaa, kõik on õige, me teeme selle ära, ma homme kirjutan sulle. Ja Kaarel kirjutas sellele 5. mai kirjale vastu detsembris ja küsis, et millal see homme siis saabub. Ei ole kogu aeg nii suurt julgust mõelda, et ise võiks ka midagi teha. See on olnud eneseületamine päris mitmes mõttes.

Etendusejärgne vestlus lavastuse “sugu: N” trupiga. Vasakult: Inga Koppel, Thomas Frank, Madli pesti, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Hilje Murel ja Mari-Liis Lill. Foto: Erik Alalooga

Ratasepp: Ja edasi tundus, et bänd ei saa koosneda ainult kahest naisest, vaid et meil on ägedaid naisi juurde vaja. Ja siis nad tulid ja süttisid. See on olnud fenomenaalne: kõik on kohe kaasa tulnud.

Pesti: Lõite lavastuse rühmaloome meetodit kasutades, teil ei olnud konkreetset alusteksti, autorit ega lavastajat. Eesti kontekstis ei ole see väga tavaline. Kuidas te täpsemalt töötasite?

Ratasepp: Oli mitu etappi. Üks meeldejäävaim oli väike laager suvel Evelini juures maal. Seal kogusime kokku teemad, millest tahame rääkida ja sündisid monoloogialged. Laias laastus oleme ise oma tekstide autorid. Palju aitas meid ka dramaturg Maria Lee Liivak.

Võigemast: Mind aitasid ka Henrik Kalmet ja Tarmo Tiisler. Aitäh!

Ratasepp: Meie eesmärk ei olnud teha lavastajata teatrit. Rühmatöö oli aga oluline küll – see, et me ise panustame võimalikult palju. Lõpuks on aga ikkagi vaja, et keegi peegeldaks saalist vastu, ja siis tulid meile appi Priit Võigemast ja Henrik Kalmet.

Pesti: Millal nemad teiega liitusid ja mida nad täpsemalt tegid?

Võigemast: Nad liitusid täpselt viis nädalat enne esietendust. Meil tekkis pikk arutelu, et kas tuleks leida mõni naine meid saali peegeldama. Või kas on õige heita mõned inimesed ainult sellepärast kõrvale, et nad on mehed? Otsustavaks sai see, et Priit ja Henrik olid meie asjaga juba kursis. Selleks hetkeks oli meil kõigil juba midagi kirjutatud. Tegime neile põhiteemadest ülevaate ja nendega koos hakkasime otsima vorme. Et koduvägivald küll, aga kuidas täpselt seda lavale panna.

Pesti: Lavastus koosneb monoloogidest. Mõned vaatajad leidsid, et nad oleksid tahtnud kuulda ka seda teist poolt ehk mehe vaatepunkti. Teada saada, kes see teine pool on. Kuidas tuli otsus monoloogilise vormi kasuks?

Mari-Liis Lill: See ei olnud põhimõtteline otsus, lavastus kujunes selliseks iseenesest. Kuna meil olid rääkida enda jutud, millest me ei tahtnud loobuda, siis see ise loksus nii paika. Ja võib-olla vahel on sõnadeta kujund kõnekam kui sõnadega.

Thomas Frank: Mida tähendab teie jaoks kollektiivne tegevus? Mulle tundus, et te justkui vältisite ühiselt tegutsemist. Kas see lihtsalt juhtus nii või tingis selle monoloogide kallal töötamine? Või vältisite te teadlikult etendamist kollektiivina?

Lill: See polnud teadlik otsus, see läks nii.

Ratasepp: Ja mingil hetkel tundus, et nii on õige. Et ollakse küll koos, aga samas siiski üksi.

Frank: Lavastuses on võimalik täheldada märke mässumeelsusest. Kas mäss oli teie jaoks teema?

Ratasepp: Me teadlikult ei tahtnud mässata näiteks meeste vastu. Või feministide vastu. Või naiste vastu, kes naudivad kodust elu.

Võigemast: Või nende naiste vastu, kes ei taha lapsi saada.

Lill: „Feminism“ on juba iseenesest selline sõna, mida keegi ei taha kuulda. Miks siis veel rohkem viha õhutada või seina vahele kasvatada? Meile oli tähtsam edastada oma sõnumit ja mitte niivõrd mässata. Valisime pehmema meetodi.

Küsimus publikust: Tänuavaldus, et te mehi teravalt ei kritiseerinud, nagu oleks võinud eeldada. Kuidas teile tundub, kas nendest teemadest rääkimine ja niimoodi kujutamine, ei taastooda stereotüüpe naiste kohta? Kuivõrd te nende rollide näitamisega taastoodate seda sama stereotüüpi?

Pesti: Sellega haakub ka ohvripositsiooni näitamine. Milline suhe teil sellega on?

Hilje Murel: Minul oli küsimus, mida saab kõrvaline inimene koduvägivalla korral teha. Naiste varjupaigast mulle vastati, et aidata saab ainult siis, kui inimene ise laseb ennast aidata. Ma tulin selle looga välja, et me oskaksime esimeste märkide ilmnedes kohe reageerida. Et asi ei areneks nii kaugele, et naine mingite ilusate hetkede või hüvede nimel sellisest suhtest enam välja astuda ei suudagi. Ma ei tahtnud kinnistada, vaid anda võimaluse ära tunda märke.

Võigemast: Mina usun, et asjade utreerimine või nihkes näitamine avab silmi. Selleks need liialdused.

Lill: Seda juhtub harva, kui teater saab pakkuda lahendusi. Meie eesmärk oli peegeldada toimuvat nii – kas või tõesti üle võlli –, et tekiks küsimus, kas asjad peavad ikka nii olema.

Küsimus publikust: Minu meelest oli teie tegu paras julgustükk. See teema on Eesti ühiskonnas kabuhirmu tekitav. Kuigi teema on nii suur, ei tohi sellest rääkida. Kust te julgust ja tuge saite? Mida te kartnud olete?

Võigemast: Mina võin küll öelda, et ma sain tuge ja julgust meestelt. Eelkõige Kaarlilt ja oma abikaasalt. Kogu selle teemaga seostub ka eneseusu küsimus – naiste iseenda mahategemine on suur teema. Minu mõtted pole huvitavad või ma pole piisavalt ilus – see on nii valdav, et raske on ise ka aru saada, kust see tuleb. Suur hirm tuli siis, kui me Hooandja kampaaniaga lagedale tulime: inimeste huvi oli nii suur, et tekitas vastutuse. Mis ei ole eriti hea positsioon lavastuse tegemiseks. Me püüdsime seda muidugi unustada ja keskenduda oma asjale.

Ratasepp: Nõus, ühest küljest see tekitas tohutu vastutustunde, kuid samas andis väga palju julgust ja tuge juurde. Väga palju naisi, ja ka mehi, võttis sõna ja elas kaasa. See oli kohutavalt liigutav.

Võigemast: Ma ei tea, kas teater saab maailma päästa, kuid ta saab kindlasti küsimusi tõstatada. Ja minu suur unistus on, et järgmisel põlvkonnal on võib-olla paremini.

Frank: Teil oli erakordselt haarav reklaamikampaania. Väga nutikas ja teemaga hästi sobitatud.

Lill: Seda tõlgendati mitu korda ka valesti. Öeldi, et peame nüüd eriti pingutama, sest me oleme kampaaniaga lati nii kõrgele tõstnud. Pidime neile selgitama, et kampaania oli tegelikult lavastuse osa.

Võigemast: Selle peale mõtlesime me ka, et feminism on selline imelik sõna ja esindab väikest gruppi, kuid meil on tänu oma ametile võimalik tõsta üks teema suureks ja kasutada iseennast n-ö selle näona.

Pesti: Saite väga palju positiivset tagasisidet, aga kas hirmutavaid reaktsioone on ka olnud?

Lill: Hirmutavat ei olnud, küll aga teeb meele kurvaks see, kui ajalehes kirjutatakse, et need on pseudoprobleemid, millega me tegeleme, ja 15 aastat vanad. Siis vajuvad käed rüppe.

Võigemast: Eriti, kui nii ütleb naine. Tihti on naised ise teiste naiste vastu kõige kurjemad. Seda klaaslage ei surugi võib-olla alati peale ainult ühiskond või mehed, vaid vahel ka teised naised.

Pesti: Mina ootasin, et te rohkem räägite oma isiklikust elust teatris.

Lill: Alguses oli meil palju pikem stseen sellest, kuidas naist laval kujutatakse: kuidas naine on selleks, et oodata meest, kuidas naised kiljuvad, karglevad ja katsuvad üksteist võimalikult palju…

Võigemast: Nad on elevil, nad on õnnelikud, räägivad millegipärast väga imeliku häälega…

Lill: Sellest jäi lavatsusse alles lühike stseen, sest põhiprobleem ei ole selles, kuidas naisi kunstis kujutatakse.

Murel: Mul oleks olnud rääkida väga isiklik lugu endast kui näitlejast. Publikul oleks kindlasti olnud huvitav teada saada, mis on Hilje Mureli põhiline valupunkt. Kuid see ei olnud minu jaoks nii oluline teema kui näiteks koduvägivald. Teater on naise mõttes liiga kitsas teema.

Võigemast: Teemana tõstatus veel ka see, et mis kohustused me ise endale kokku krahmame – mitte et mehed neid meile peale suruvad. Väga tihti me võtame ise endale suure koorma.

Ratasepp: See võiks olla üks peegli osa, mida soovime näidata: vaatame korraks üle, mida me ise oleme endale selga ladunud, milles me ise ennast süüdistame, miks me ise ennast maha teeme.

Lill: Üks asi, mis mina avastasin, oli see, et me teeme asju nii, sest meie emad tegid nii. Tegelikult ma ei tegele ainult enda küsimustega, ma ei tegele ainult nende asjadega, mis mulle hetkel muret teevad. See slepp on väga, väga pikk.

Võigemast: Meile anti nõu kutsuda saali neid inimesi, kelle suhtumine on vastupidine meie omale. Olekski väga äge, kui saali tuleksid tõesti ka need, kes näevad asja meile risti vastupidi.

Lill: Helistage oma tuttavale šovinistile ja paluge tal teatrisse tulla!

Üles kirjutanud ja inglise keelest tõlkinud HELI SAAR
Toimetanud MADLI PESTI ja ANNE-LIIS MARIPUU
02.12.2015

Mine lehele Lavastusest enam.