Uudised
Hirohisa Koike (Jaapan) fotonäitus “Nõmmegraphy”
Jaapani Kuldsest nädalast Vabal Laval lähemalt siin:
https://www.facebook.com/
Hirohisa Koike (sündinud 1979) on lõpetanud Musashino kunstiülikooli Tokyos (MA). Olulisemad näitused: “Desiderium” (2015, Riias), “Retardance” (2011, Nantes’is Prantsusmaal), “minimissing” (2010, Vilniuses).
Autor kirjeldab oma näituse sünnilugu järgmiselt:
Kui ma hommikul ärkasin ja magamistoa aknal kardinad eest tõmbasin, avanes mu silme ees valge ja puhas maailm.
25. oktoobril 2016. a sadas maha tolle talve esimene lumi. Haarasin puidust riiulilt väikese kaamera, avasin akna ja vajutasin päästikule. Sel päeval otsustasin hakata jäädvustama oma Nõmmel elatud päevi.
Olin kolinud Tallinna, et kirjutada doktoritöö fotograafiast läbi 20. sajandi Prantsuse filosoofia; minu senine täiemahuline kunstiline tegevus pidi ajaliste piirangute tõttu tagaplaanile jääma. Samas ei tüdinud ma kunagi jälgimast maastikku, mida nägin selle toa aknast, kus veetsin kirjutades suurema osa oma ajast. Iga päev samast aknast välja vaadates, hakkasin tunnetama mitte ainult aastaaegade ja ilma vaheldumist, vaid märkama ka muudatusi valguses. Tajusin aja voolu, jälgides aknalauale asetatud potilille aeglast kasvamist. Olin selle lille saanud kingiks ühelt kallilt sõbralt.
Kui ma seda maja kümne aasta eest esmakordselt külastasin, elasid mu sõbrad siin ühes väiksemas korteris. Mäletan seni, kuidas pildistasin aknal peegelduvat valgust toas, kus seisis klaver. Hiljem, pärast maja renoveerimist, ühendati kaks väiksemat korterit üheks suuremaks. See on üks neist majadest, mis võeti Nõukogude okupatsiooni ajal ära nende õigusjärgsetelt omanikelt. Selle ehitas mu sõbra vanavanaisa. Sõbrad ehitasid maja ümber ning läksid siis välismaale tööle. Mina olen sellest ajast saadik siin üüriline olnud.
Tulin siia kaheksa tuhande kilomeetri kauguselt tõusva päikese maalt, ometi jalutasin tavaliselt majast kõigest kilomeetri raadiuses, kuulatades oma samme lumel, kissitades talvises päikeses silmi, tõmmates metsas sügavalt hinge. Vahel seisatasin ja tundsin rõõmu pildikildude kogumisest pisikesse kaamerasse. Läbi sellise “diferentsiaalse” käitumise sain vaadelda “mikromuutusi”, mis päeviti pea märkamatult ilmusid ja kadusid ning näha neis midagi erilist, olulist ja ilusat.
Ma loodan, et käesolev kogumik aitab kaasa mitte ainult minu, vaid ka teiste inimeste igapäevaste väikeste lugude väärtustamisele. Võib näida, et “Nõmmegraphy” piltides pole esil suuri mõisteid ega eesmärke – tegutsesin siin pigem “pühapäevapiltnikuna”. Kuid samas, nagu ütleb Jacques Derrida:
kui võtte „üksainus“, selle esimene ja viimane aeg laotub laiali heterogeenses ajas, siis eeldab see juba eristamist/viivitamist ja diferentseeritud kestust; valgus võib muutuda sekundi murdosa jooksul, ja nõnda on meil tegemist tolle esimese aja jagatavusega.
Meie igapäevases elus peitub piiritu kõiksus.
Hirohisa Koike
Näitus FBs:
https://www.facebook.com/
Katrin Maimik
Vaba Lava kommunikatsioonijuht
56502721
katrin@vabalava.ee
vabalava.ee
