Kuraatoriprogramm

Visioon

„Ärgem jäägem meeleheite orgu. Mu sõbrad, praeguste ja tulevaste raskuste kiuste ütlen ma teile täna – mul on ikka veel üks unistus,“ ütles Martin Luther King tuhandete represseeritud ameeriklaste ees. Ja kuigi me ei tea, kui palju ta tol hetkel oma unistuse täitumisse uskus, muutis see vaid hetk hiljem meie maailma. Kui ta kõneleks täna, siis millest ta unistaks? Mida ütleks ta, teades, et me ei ole mineviku vigadest õppinud ja et oleviku katsumused murravad taas kord tahtejõu? Kuidas veenaks ta praegu teisi uskuma seda lihtsat, kuid fundamentaalset tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsetena? Ehk peame tõesti taas kõige kiuste unistama sellest, mis veel hiljuti näis meile ilmne, kuid tundub nüüd võimatu.

Võibolla on just unistused – vabad, piirideta ja julged – parim vastumürk sõja-, kriisi- ja ebakindluse ajal pead tõstnud populistlike narratiivide ja odavat kuulsust kogunud sõjapealike mõjule, mis seab näilist turvatunnet lubades ohtu meie vabaduse ja lootuse, et ühiskond saab olla võrdne, salliv ja toetav. 28. augustil 1963 Washingtonis kõneledes teadis Martin Luther King, milline jõud on unistustel. Seda teadis ka Gdański laevatehases tööliste ees kõnelenud Lech Wałęsa. Mõnikord jääb aga sõnadest väheks ja võime endiselt paremast tulevikust unistava Greta Thunbergi kombel kõik võtta kokku lihtsa „blaa-blaa-blaaga“. Aga ainult siis, kui vaikus ise viib meid uute tegudeni – just nagu kõigil eelmistel juhtudel kutsusid tegutsema sõnad.

Nüüd näib enda meelestatuse näitamine paratamatu ja hädavajalik, võib-olla enamgi kui kunagi varem lähiajaloos. Just nii rabas maailma 10. detsembril 1989 New Yorgi Püha Patricku Katedraalis toimunu, kui kuulsime AIDSi haigestunute vaikivat appikarjet – ja sõnu polnud vajagi. 23. augustil 1989 jõudis maailma Balti ketis osalenute vaikiv, ent tähendusrikas palve: nad unistasid vabadusest ja enesemääratlusõigusest.

Olenemata sellest, millise näite me valime, ning hoolimata tänapäeva maailma hirmudest, ärevusest ja kahtlustest, ei tohi me lakata unistamast. Me peame unistama uutest utoopilistest stsenaariumitest ja tulevikuvisioonidest, võimatutest manifestidest, mis võivad saada meie reaalsuseks. Ning me peame tegutsema – julgelt, siiralt ja vankumatult –, et kutsuda inimesi üles arutlema mitte selle üle, mida me kardame ja mille vastu võitleme, vaid selle üle, mida me päriselt tahame ja kuidas me selleni jõuame. Seda julgustabki Vaba Lava etenduskunstide keskus oma 2023–2025. a hooaegadel Tallinna ja Narva publikut ühiselt tegema.