Vaba Lava podcast: “Ma pigem tantsiksin sinuga / Я скорее станцую с тобой”

Kell 18:51 vaatame kaaslasega Vaba Lava ukse ees vaikides, kuidas Pika Hermanni tornist laskub Eesti hümni helide saatel päikesetõusuni puhkama sinimustvalge lipp. Kell 19:01 sosistab saalis selja taga noor hääl: „Ma loodan, et ma saan sellest aru. Ma pole elanud sellel ajal…”

1,5h dokumentaalteatrit. Laval – kuidas seda öelda? – kuus eestlast? Kuus eestimaalast? Kolm eestlast ja kolm eestimaalast, kolm eestlast, kolm venelast, kolm emakeelena … (jätka siit ise) – Marina, Uno, Nastja, Gerli, Mari-Liis ja Nikolai.

Ja siis – etendusejärgne vestlus! – põhjus, miks tasub Vabal Laval rihtida just teist etendust.

Kuidas töötas ja mõtleb Oleg Soulimenko trupp ning mis vundamendile on ehitatud lavastus „Ma pigem tantsiksin sinuga?” Vestlus kandub teatrist kaugemale – ühiskonda, inimesteni. Kas Telliskivi loomelinnak on olemas Nikolai Bentsleri tallinlastest sõprade maailmakaardil? ^[51:36] Hitler või Stalin?

Inimestele, kes enne etendust liiga palju ette teada ei soovi, riputame üles spoiler alert’ i. Kui (osati detailne) info juhtuma hakkavast ja selle tagamaadest annab pigem juurde või etendus juba nähtud, kuula, kas sinul tekkinud küsimused said vastatud.

Heliriba all peitub sisukas ja humoorikas tervik. Ajamärgid tekstis ^[25:27] juhivad vastavale kohale helifailis.
Vestlus toimus kolmes keeles – inglise, eesti ja vene keeles. Nagu lavastuseski tõlgiti küsimused ja vastused osapooltele arusaadavaks.

Oleg ja Eesti, kommunismiga ja kommunismita

Vaba Lava 2016/2017 hooaja üks kuraatoreist Thomas Frank tutvustab lavastaja Oleg Soulimenkot: „Oleg on pärit Venemaalt Moskvast. Juba rohkem kui 20 aastat on ta elanud Viinis. Ta on koreograaf, etenduskunstnik, lavastaja. Oleg on süvitsi uurinud kommunismijärgse identiteedi küsimusi. Selle suhet lääne maailma, lääne kultuuriga ja nende mõjutuste vastas- ja koosmõjusid. Just sel põhjusel, otsustades, et seekordne hooaeg keskendub integratsioonile ning erinevate ühiskonnagruppide koos toimimisele, kutsusime Olegi Eestise selle teemaga töötama.” ^[1:31]

Oleg: „Minu esimene reis nõukogude ajal „Venemaalt välja” oli Eestisse. Eesti oli esimene läänelik vabariik Nõukogude Liidus. Aasta oli 1985 ja see koht ning vaid kahepäevane reis olid minu jaoks väga erilised. Suhtlesin Eesti inimestega ja nägin midagi, mida ma ei osanud selgitada – nad ei olnud õnnelikud.” ^[3:38]
Oleg on Eestis käinud mitmeid kordi ning olnud siinsete arengute ja muutuste huvitatud tunnistajaks. Kas me nüüd oleme õnnelikud?

Unikaalsed etendused tuhandest küsimusest laotud vundamendil

Thomas: „Oluline on selgelt teada, et laval toimuv ei lihtsalt kordu iga kord, kui seda esitatakse, vaid iga etendus on unikaalne. Eelnevalt valmis kirjutatud tekst peaaegu puudub. Kõik, mida täna siin öeldi, tulenes hetkeolukorrast – Oleg, kuidas sa selle olukorra lood?” ^[5:49]

Oleg: „Idee oli luua talk-show formaadis lavastus. Töötada professionaalidega, kes suudavad end kahes keeles väljendada ning eri taustaga, erialadelt, põlvkondadest ja eri rahvusest tavaliste inimestega. Töötades sellise trupiga ei soovinud me läheneda traditsiooniliselt, teatri-dramaturgiliselt, ühte liini arendades. Selle asemel arendasime välja küsimuste ja vastuste süsteemi. Lõime oma kindla dünaamika, kuidas küsimusi olukorda sisestame, kuidas neile vastame. Uurisime, kui kaua saame mingit teemat puudutades sellel püsida, kuidas teemast välja hüpata jne. Moderaatorid improviseerivad küsimustega valitud konkreetsete teemade ümber.”

Dramaturg Piret Jaaks: „Piret lõpetas 500 küsimuse pealt küsimuste loendamise. Oleg arvab, et neid võis kokku olla 2000, ma ise olen tagasihoidlikum. Töötasime välja umbes tuhat küsimust, mille seast Mari-Liis ja Nikolai saavad valida. Need on neil peas (ma loodan) ja nad ise loovad etenduse käigus kogu aeg uusi küsimusi juurde.”

Kolm kuud proove, tavalised inimesed, mis tunne on?

Thomas: „Ma olen kuulnud, et lavastuse arengus on olnud rohkelt kurve. Nelja jaoks teist oli see tõenäoliselt esimene kord laval. Mis tunne on olnud seda protsessi läbida?” ^[7:49]

Marina Gromova: „Väsisin nende kuude jooksul väga ära. Kordasin endale loosungina: ma pean seda võimalust ära kasutama! Läbi minu saab minu rahvas kõneleda oma küsimustest ja probleemidest. Võtan seda missioonina.”

Uno Trumm: „No ma saan aru, et mind valiti siia sellepärast, et meil on Marinaga üsna diametraalselt erinevad vaated. Aga me oleme ikkagi inimesed ka. Meil on Marinaga see ühine probleem, et oleme mõlemad kunagi olnud kooliõpetajad. Aga siis me läksime mõlemad tööle. [naer saalis] Ja ilmselt meil on selliseid ühendavaid asjaolusid, me ei ole lõpuni erinevad. Lugu lõppes sellega, et Oleg keelas meil ära igasuguse omavahelise rääkimise. Sellepärast, et talle tundus et, kui me omavahel suhtleme, ei suuda me kogu seda [ootamatu terav plaks!] enam niiviisi täie jõuga lavale tuua.” „Aga väga tahaks!” ütleb Marina vahele. „Tahaks, jah…” nõustub Uno rahulikult.

Anastassija Kurtšikova: „Paljusid teemasid arutasime mitmeid kordi ja peale mingit hetke juba harjusime. Kõige olulisem on, et suudame end ja oma tundeid „siin ja praegu” väljendada võrdselt esimese korraga, et laval toimuv oleks värske.”

Gerli Rosenfeld: „Me kõik, mina ise kaasa arvatud, oleme hästi palju muutunud. Mulle tundus, et mida rohkem me koos olime, seda julgemaks me muutusime ja seda rohkem hakkasime teineteist provotseerima. Kolm kuud oleme üksteisele puid alla pannud ja nüüd on haripunkt – kõik tahavad kogu aeg kõigile midagi öelda ja selgeks teha.”

Dokumentaalse teatri eesmärgid

Kaasarääkija publikust: „Kogu jutt käib inimeste arvamuste ümber ja teemade lauale toomisest. Aga olete te mõelnud lahendusele, või oli teil keegi, kellel on reaalselt teadmised (nt koolisüsteemist, mis oli teemaks), kes saaks tulla ja olukorda selgitada? Kas te lihtsalt istusite oma arvamuste otsas ja muutsite neid korrates rigiidsemaks või… küsisite kellegi käest?” ^[23:19]

Oleg: „Ei, ma tahan, et see oleks selgelt mõistetud – see ei ole poliitiline debatt, see on teater. Me tahame näidata, kuidas normaalsed inimesed reaalselt olukorda näevad. Mitte eksperdid. Mis vastasel korral juhtub, ja mida ma olen proovinud takistada – näiteks Uno on endine ajaloo õpetaja, ta teab paljusid asju – proovide käigus hakkas ta Marina harimiseks kõnelema faktidest. Või Gerlit harima. Tulemusena hakkasid inimesed rääkima mitte, mida nad mõtlesid, või mis info neil varem oli olnud, vaid kordama, mida olid Unolt kuulnud. Või Marinalt. See hakkas ohtlikult mõjutama nende varasemaid arvamusi. Selles projektis tahame me väga selgelt näidata, kuidas tavalised normaalsed inimesed ilma erilise lisateadmiseta mõtlevad. Kaasates eri teemade eksperte, oleks formaat olemasolevast väga erinev. Me tegelikult soovime mõista, miks Marina nii mõtleb? Kuidas on kujunenud, et ta on selliste seisukohtadeni jõudnud?”

Piret: „See ongi, millega dokumentaalne teater tegeleb. Mitte just praegu meie ühiskonnas toimuvat muuta, vaid peegeldada. Lihtsalt näidata pilti toimuvast. See oli ka meie eesmärk – olla nende nelja inimesega nii autentsed dokumenteerijad kui võimalik. Töötada nii, et me ei muudaks nende arvamusi, ja kui need muutuvad, siis muutuvad loomulikul teel.”

Nikolai: „Mul on aega etenduse ajal publiku nägusid jälgida – ja ma mõistan, et igaüks teist, te vaatate iseenda lugu. Me ei saagi kõigile anda sama emotsiooni, ühte lahendust, ühte ideed. Kui me jagame oma lugusid või kui meil on mõni skandaalne küsimus – nagu täna meil läks mingil hetkel tõeliselt veriseks – vaatasin inimeste nägusid ja nägin, et igaüks vaatab oma lugu.
Dokumentaalne teater võib õpetada vähemalt näitlejale nagu mina, et ei pea lavale tooma palju kuulsaid ja väga andekaid inimesi. Võid lihtsalt võtta normaalsed inimesed ja nende sisu ning võimetega lavastuse üles ehitada.”

Minu (reetur?)vanaisa teenis Punaarmees…

Kaasarääkija publikust: „Kas te võiksite mulle selgitada rolli, mida mängis üks Mari-Liisi viimastest monoloogidest – lugu tema Punaarmees teeninud vanaisast. See oli tegelikult „Münchhauseni lugu”, mis kasvas aja jooksul järjest pöörasemaks ja pöörasemaks, faktidega merre tunneli kaevamisest, tänavatel nälgivatest inimestest, Stalini surmast 1963. aastal jne. Isegi kui enne seda olid osad küsimused stereotüüpsed, ootasid osalejatelt ausaid vastuseid, ja siis tuli see väljamõeldud looga lõpp. Miks? See võib muuta tähendusi ja viisi kuidas lavastust mõista.” ^[27:40]

Mari-Liis: „Minu jaoks, kui ma seda jutustan… mul tõesti on tunne, et ma räägin oma vanaisast… ja tegelikult ju mitte! See lugu ei ole tõde minu kohta, aga on tõde kellegi kohta, kelle vanaisa võitles Nõukogude armees. Kellegi jaoks on tõde, et Nõukogude Liit oli meie jaoks valik, kellegi jaoks on tõde mõelda, et Putin on tõeline suurmees. See pole minu tõde, kuid kellegi jaoks on. See tunneli kaevamine ja et Stalin suri 1963. aastal jmt, on publiku jaoks tabamiseks, et võibolla see pole tõsi. Ja võibolla nad isegi kaevasid seda tunnelit…” ^[32:17]
[naer]

Kohver? Vaksal? Venemaa?

Kaasarääkija publikust: „Vaatan seda vanemat generatsiooni – kõigil on midagi vaielda, aga teil on isegi rohkem midagi ühist, kui nooremal põlvkonnal. Kuigi me elame siinsamas, on noortel nagu rohkem erinevad maailmad.” ^[40:47]

Marina: „Me oleme valmis rahus elama. Me oleme valmis seda maad armastama. Aga meile kogu aeg räägitakse, et teil ei ole õigust siin olla, sest te olete siin võõrad. Isegi, kui sa oled siin sündinud – Kohver! Vaksal! Venemaa! –, ma tunnen seda suhtumist kogu aeg. Miks?”

Nastja alustab: „Ma armastan seda maad…”

Marina jätkab oma mõtet: „Nagu ma oleks viies kolonn või midagi sellist. Ma ei saa ennast siin tunda nagu kodumaal, vaid nagu külaline.”

Kaasarääkija publikust: „Kas te olete viimase 15 aasta jooksul muutust tundnud?”
Marina: „Ei, üldse ei ole.”

Nastja: „Vabandage, Marina! Ma soovisin öelda, et meil Gerliga ei ole midagi jagada. Meil ei ole sellist minevikku olnud, kus algselt oldi eraldi, siis vahepeal koos Nõukogude Liidus, ning pärast selle lagunemist kahes leeris: eestlased ja venelased. See ei ole meie reaalsus olnud, meie Gerliga teame seda lihtsalt (aja)loona. Mul ei ole süüd! Ma ei solvu selle peale, mis kunagi juhtus, ja mille pärast ma praegu otsekui ei saa seda maad armastada. Minu isiklik arvamus on: kui mulle inimesena näiteks ei meeldi eestlased, siis ma ei hakka neid häirima. Aga, kui ma tahan siin elada, siis ma lihtsalt õpin eesti keele ära, see ei ole muidugi lihtne, aga no õpin kuidagi ära. Ma võin koos eestlastega eesti keeles õppida, võin eesti keeles tööd teha… aga praegu ei ole mul näiteks ühtegi eestlasest sõpra. Juhtus nii. Ja mis ma siis pean tegema, inimestele peale tikkuma? Gerliga tuli niimoodi välja, et temaga ma suhtlen – kohtusin siin ilusa blondi naturaalse rinnaga neiuga, suhtleme temaga eesti keeles, kõik on vinge, aga me ei pea nüüd järsku kunstlikult parimad sõbrannad olema.”

Gerli: „Nastja, mina võin olla sinu esimene eesti sõber! Mul on väga palju vene sõpru, üks juures, ei tee mind vaesemaks!”
Nastja: „Nii et kõik on hästi.”

Stereotüüp ja inimene

Kaasarääkija publikust: „Mul on üsna raske mõista ja nõustuda kõikvõimalike üldistustega. Ma ei saa aru, mis need on – eestlased ja venelased, mehed ja naised, geid ja straight inimesed – kas selline asi on üldse olemas nagu eestlane või selline asi nagu venelane?” ^[45:57]

Nastja (unustab vene keeles rääkida ja räägib selges eesti keeles): „Näiteks mul on selline raskus, et ma olen venelane [paus] … mõnes mõttes… aga olen ka tatarlane ja kodakondsuse poolest olen eestlane. Ja kes ma olen – ma olen inimene!”

Mari-Liis: „Ma arvan, et Nastja ja Marina arvavad elust keskeltläbi erinevamalt, kui mingis küsimuses Nastja ja Gerli, grupisisesed erinevused on suuremad, kui gruppide vahel. Aga. Kuigi loodetavasti mitte meil kõigil, paljudel on ikkagi eestlasest ja venelasest stereotüübid. See, miks Nastjal ei ole ühtegi eesti sõpra, on tõsine probleem. Ta ema sündis Eestis, tema sündis Eestis, ta käis Eesti koolis ja räägib suurepäraselt eesti keelt – kui talle selle peale öeldakse, et sõida tagasi Venemaale, on see väga kole lugu. Sellepärast me istume täna õhtul siin.”

Nastja: „Et leida mulle sõpru?” 🙂 [naer ja aplaus]

It takes two to tango

Kaasarääkija publikust: „Aga koos tantsimiseks on ju vaja kahte poolt ja mõlemad pooled peaksid nõus olema…”
Kaasarääkija publikust: „Ja üks peaks juhtima ning teine juhiga kaasa minema..?!”
Uno: „Tegelikult on nii, et üks peaks teist kutsuma! Siis alles saab nõus olla. Aga… kas me kutsume?”
Kirjutas Mairi Hüüdma
„Ma pigem tantsiksin sinuga” etendusejärgne vestlus, 02.10.2016, Vaba Lava

Lavastaja Oleg Soulimenko (Viin / Moskva), dramaturg Piret Jaaks (Tallinn), dramaturgiline abi Thomas Frank (Viin). Laval Nikolai Bentsler, Mari-Liis Lill, Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova ja Uno Trumm.

Etendused 9. ja 10. novembril Tallinnas Vabal Laval ning 12. ja 13. novembril Tartus Eesti Rahva Muuseumi Teatrisaalis.

Meid huvitab, mida sina nägid, mõtled, tunned. Avalda arvamust, kommenteeri, peegelda!