Vaba Lava podcast: „Süüria rahvalood”

Kuidas jutustada lugusid, mis asetuvad konfliktsele religioossele taustale, nõnda, et ei teki konflikti inimeste vahel? Kuidas rääkida moraalist lastele, noortele, täiskasvanutele? Kuidas tuvi kullile alla jääb? Kas ikkagi parim koht taeva all on kõik koos, rõõmsalt käsikäes?

Helen Rekkori koguperelavastus „Süüria rahvalood“ leiab oma vastused nendele küsimustele ja rohkemgi veel. Esietendus 29. oktoobril 2016, võimalus veel näha 5. ja 6. aprill 2017 Vabal Laval.

Inimestele, kes enne etendust liiga palju ette teada ei soovi, riputame üles spoiler alert’ i. Kui (osati detailne) info juhtuma hakkavast ja selle tagamaadest annab pigem juurde või etendus juba nähtud, kuula, kas sinul tekkinud küsimused said vastatud.

Heliriba all peitub sisukas ja humoorikas tervik. Ajamärgid tekstis [25:27] juhivad vastavale kohale helifailis.
Vestlus toimus inglise ja eesti keeles.

Näitlejast maailmarändurist lavastajaks

Madli Pesti: Helen, kuidas oled jõudnud omapärase, selgelt eristuva käekirjani Eesti teatri maastikul – milline on sinu lavastajaks kujunemise taust?  [00:47]

Helen Rekkor: Viljandi Kultuuriakadeemias näitlejaks õppimise ajal taipasin, et mind huvitab lavastamise külg rohkem, ning neljanda kooliaasta alguses, kui diplomilavastuse proovid ei olnud veel alanud ning üldained olid tehtud, võtsin kursakaaslaste survel lavastada oma esimese täispika töö, milleks oli Tennessee Williamsi „Tramm nimega Iha“. Olin sellega varem tutvunud Kalju Komissaarovi tunnis, kui ta andis meile ülesandeks valida maailmadramaturgiast üks stseen ning mina valisin sellest. Viimasel kursusel otsustasime selle õnnestumisest ajendatuna lavastada see täismahus. Lõpuks kui Kalju proovi lasime, siis ta ütles, et see läheb diplomilavastuseks – tehes mulle ka ettepaneku, et peaksin uuesti kooli astuma lavastajaõppesse. Lõpetasin näitlejaõppe ja ausingi õppima lavastajaks.

Selle lõppedes rändasin mõned aastad maailmas ringi. Kaks ja pool aastat olin Austraalias, Indoneesias, Taimaal, Malaisias. Melbourne’is õnnestus mul ka teha teatrit. Alustasin intellektipuuetega inimeste teatritrupist, kus esialgu töötasin helitehniku, helikujundajana, hiljem juba lavastaja assistendi ja dramaturgina. Lavastaja, kellega koos seal töötasime, kutsus mind ka oma järgmistesse projektidesse, kus kohtusin Shannoniga.

Eestisse tagasi tulles oli alguses raske, sest kõik kursusekaaslased olid juba ammu omad rajad leidnud. Kui poleks olnud sõpru, kes mind järjepidevalt utsitasid Kultuurkapitalile taotlusi kirjutama ja nõudsid, et ma paneks proovigraafikud paika, siis oleks läinud oluliselt kauem aega, et tagasi rongi peale jõuda.

Madli Pesti: Kuidas on reisimine kujundanud sind lavastajana?

Helen Rekkor: Enne Austraaliat oli minu jaoks kõige tähtsam sõna, tegevus ja töö näitlejaga. Lavastaja Tamara Sirley, kellega Austraalias töötasime, lavastajakeel ja -mõtlemine olid väga visuaalsed. Kuidagi see sealt nakkus, ei teagi, kas teadlikult või mitte. Esimene lavastus tagasi Eestis olles oli „Üle vee“. Tahtsin katsetada varjuteatrit suurel skaalal ning, kasutades lavastuses grafoprojektoreid, leidsin kalduvuse visuaalsesse, filmilikku väljendusviisi. Film võimaldab kasutada suurt plaani, üldplaani, keskplaani ja kuidagi on läinud, et mu lavastajakeel on muutunud kangesti visuaalseks. Osaliselt ehk sellepärast, et mu elutee on mind kokku viinud Kristin Pärnaga, kes on meil videomaag – nägite ise, mida ta teha suudab.

Huvitavad lood ja nende publik

Madli Pesti: Milline erinevus on lastele, noortele, täiskasvanutele tehtaval teatril teie jaoks?[07:41]

Helen Rekkor: Kui me räägime Süüria muinasjuttudest, siis need olid ju nii väikelastele kui ka suurematele lastele ja ka täiskasvanutele. Igaüks, vastavalt sellele, milline on tema kogemustepagas, nopib sealt välja enda teemad.

Madli Pesti: Kas Eestisse tagasi tulles oli see teadlik valik, et tahad teha lastele ja noortele suunatud teatrit?

Helen Rekkor: Ma ei mõelnud sellele, mina lavastan lihtsalt loo ja kui see valmis, siis tihtipeale mõistan, et seda võivad vaadata kas lapsed või noored või ka täiskasvanud.

Rauno Kaibiainen: Niipalju, kui mina olen teinud Heleni või kellegi teisega koostööd, siis proovis ju otse ei mõtle, et teed lastele. Lapsi ei tohi alahinnata, ei tohi teha niiöelda „lasteteatrit“. Võtad seda publikut võrdväärse partnerina ja kohati on lapsed sust ju peajagu üle. Kui see, mis laval toimub on igav, siis laps hakkab sahistama. Täiskasvanu viisakusest vaatab su ära, aga lapsel hakkab kohe igav. Eriti veel tänapäeva lapsel, kui ta on harjunud kõigi nende nutiseadmetega. Seda efektsem lavastus peab olema. Samas ka täiskasvanu juba januneb üha enam selle järele.

Kohvilauajutud

Madli Pesti: Kuidas valisite need lood, mida lavastuses käsitlete?. [13:50]

Helen Rekkor: Need lood on raamatust „Folk tales from Syria“ ja on enamasti mõeldud jutustamiseks pereringis. Raamatu sissejuhatuses on mainitud ka teistlaadi lugusid – vormilt eepilisi, mida jutustasid kohvikutes professionaalsed jutuvestjad, kes olid võimelised lühikesest loost tegema mitmetunnise spektaakli ja vastalt oludele seda ka kohandama. Näiteks sageli võis juhtuda, et kui perekond seisis silmitsi mingisuguse keerulise olukorraga, siis mindigi jutuvestja juurde palvega, et ta jutustaks loo, mis olukorda illustreeriks või avaks veel mingisuguseid võimalusi. Aga kui perekonnal oli vaja, et lugu laheneks teatud kindlal viisil, siis oli võimalik jutuvestja ka ära osta, et ta teeks sellise lõpu, mida perekonna olukorra lahendamiseks oli vaja. Meie valisime need lood, mis meile meeldisid. Lugesime raamatu läbi, analüüsisime trupiga ja siis tegime demokraatliku hääletuse. Minu jaoks on väga tähtis see, et näitleja peab tahtma neid lugusid mängida ja sellepärast ma kuulasingi igaühe ära.

Süüria Savisaar

Madli Pesti: Minu lemmik neist lugudest oli Savisaare lugu esimeses vaatuses – selge viide tänasesse päeva, põhjendatud ja vaimukas. Kuidas see sündis ja milliseid otseseid seoseid otsustasite mitte luua? [16:20]

Helen Rekkor: Üks seos on seal veel, aga see ei olnud vist nii ilmselge. Nimelt see eelfilmitud öökull pidi olema Donald Trump.

Rauno Kaibiainen: Kui kuulata tema kõnesid, siis sealt saab mõne vihje, kuidas ta kordab mingeid lauseid või mõned maneerid, mis tal on.

Helen Rekkor: Me alustasime sisevaatlusest. Alustasime tänapäevast, liikudes ajas tagasi, püüdes seeläbi tabada autentsust. Lavastuse esimeses pooles oli neid viiteid natuke rohkem ja see oli tänapäevasem, aga mida sügavamale me neis lugudes arenesime, seda enam püüdsime jääda lugude tuumale hästi truuks ja tänapäevaseid viiteid pigem vältida.

Madli Pesti: Selle Savisaare viitega tuli meelde, et täna teist korda vaadates paistis väga selgelt, et mustad röövlid on Kapo saadikud, kes tassivad Hundisilmalt Savisaare arvuti ära ja Savisaar ise jääb tühjalt sinna istuma…

Teistsuguse maitsega muinasjutud

Madli Pesti: Mõtteisse jäi mõlkuma, et need lood on hästi üldinimlikud: väikse ja suure võitlus ja nii edasi, tuntud elemendid kõikide maailma rahvaste lugudest.  [24:25]

Helen Rekkor:  Autoriteedis kahtlemine, konteksti arvestamine… mind ei tabanud ükski šokk seda raamatut lugedes.

Madli Pesti: Tõdemus, et ei olnudki kultuurišokki või kuristikku vahel?

Helen Rekkor: See ilmselt on, et Eestis SMS-laenu võttes sa ei pane ju oma kätt panti.

Artur Linnus: Pigem üllataski see, kui sarnased need lood on – näiteks kitsetalled ja nende ema, siis tuleb kuri hunt ja pistab käpakese ukse vahelt sisse – me ju kõik teame seda lugu.

Rauno Kaibiainen: Ka mind ülaltas, et need muinasjutud on sarnased meie rahvapärimusele.  Ehk see ongi tõestus, et inimene, vahet pole kus ta on, on ikka ühesugune. Ei loe, mis värvi oled või mida usud, moraal on ikkagi sarnane.

Liis Väljaots: Põnev nende lugude juures ongi see, et nende printsiip sarnaneb sellele, millega oleme tuttavad. Lihtsalt teises võtmes jutustatud ja kasutatud on mingisuguseid teisi vürtse. Saad sama asja, mida sa tead, aga lisaks ka teised maitsed sinna juurde, mingisuguse teistsuguse lähenemise.

Kohalik kriitik

Madli Pesti: Kas teil olid eelnevalt mingid ettekujutused, eelarvamused Süüria kohta, mis said kas kinnitust või kummutust? [31:10]

Helen Rekkor: Mõned päevad tagasi kutsusime ühele läbimängule igaks juhuks saali ühe Süüria noormehe ja ka ühe vanema härrasmehe Liibanonist, kes oli muuseas lavastaja, et teada saada, kas oleme millegagi väga eksinud ja rappa pannud. Tuli välja, et ei ole. Neile mõlemale lavastus väga meeldis, andsid meile ka mõned näpunäited. Kas nad olid heldinud, seda ma ei tea, aga see süürlane teadis kõiki lugusid, need olevat väga populaarsed seal, ning ta sai täpselt aru, mis laval toimus.

Allah ja Jehoova rõõmsalt koos

Mees publikust: Ma tajusin seda, et Koraan kui selline või islam ei olnud tugeva dominandina siin üldse välja toodud. Kas see on taotuslik või nendes lugudes ei olegi see dominant? [42:00]

Helen Rekkor: Ega väga ei ole. Mõnes loos oli ära toodud, et elas kord kõikvõimas kuningas – loomulikult ei ole kõikvõimsamat kuningat kui Allah. Aga see ei olnud üldse läbiv teema, selles mõttes me ise ei praakinud seda meelega välja.

Katrin Kalma: Aga see-eest on kultuuris kristluse mõjutusi.

Helen Rekkor: Kuna Süürias elasid rõõmsalt koos väidetavalt kristlased ja moslemid mõlemad, on seal mõlemad lood esindatud – osad kristlikud ja osad moslemi rahvalood.

Kristiina Reidolv: Aga kas oli ka mingi tajutav erinevus, et tunned ära kristliku moraali, aga võib-olla moslemi taustaga on see üllatav või erinev?

Shannon: Ma ei arva, et  oleks kahte erinevat moraali – pigem on erinevad tegelased, kes esindavad erinevaid kogukondi. Näiteks kristlastel on teistsugused ametid tulenevalt nende kogukonna eripärasustest. Erinevates lugudes näedki esile kerkimas nendest kogukondadest pärit tegelasi, mitte tingimata väärtusi. Kõik sõltub lugejast, näiteks ronk saab muslimite kogukonnas täiesti teise tähenduse kui kristlaste kogukonnas. Muslimi kogukonnas sümboliseerib ronk intellekti ning pahaendeline märk tal samas puudub.

Inga Koppel: See on tegelikult tõenäoline, et paljud tähenduslikud tasandid võivad jääda tabamatuks. Samuti näiteks R.A.A.A.M.-i lavastus „Antigone“, mille lavastaja Momayun Ghanizadeh oli Iraanist …

Kristiina Reidolv: …mis Eestis oli absurditeater, omandas Iraanis poliitilise teatri võtmed ning sealne publik noppis igast lausest poliitilisi sõnumeid välja. Eestis samamoodi publikut ei kõnetanud.

„Süüria rahvalood“ etendusejärgne vestlus, 30.10.2016, Vaba Lava

Lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Liis Väljaots, laval näitlejad Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen ja Shannon Quinn

Etendused 5. ja 6. aprillil 2017 Vabal Laval