Kuraatorprogramm 2023/2025

Kandideeri Vaba Lava kuraatorprogrammi IDEEKONKURSILE

 Vaba Lava etenduskunstide keskuse kuraatoriprogrammi avalik ideekonkurss 2023/2024 ja 2024/2025 hooajaks. Ideekonkursi teema on “I have a dream”, avalduse tähtaeg 27. veebruar 2023.

Vaba Lava teatrikeskus ootab loominguliste projektide ideid iseseisvatelt teatritegijatelt, etenduskunstnikelt või vabatruppidelt. Ootame kandideerima projektidega, mis oleksid draama-, visuaal-, tantsu- või objektiteatri valdkonnast.

Vaba Lava suunab pilgu Kesk-Euroopa poole, kaasates teatraale Poolast, Tšehhist, Ungarist, Ukrainast. Vaba Lava kahe järgneva hooaja kuraator on Poola lavastaja Jakub Skrzywanek. Kuraatorprogrammi valitud ideedest saavad Vaba Lava oma- või kaasproduktsioonid, mis esietenduvad ajavahemikul september 2023 kuni juuli 2025.  Parimaid uuslavastusi on plaanis näidata teatrihuvilistele nii Eestis kui välismaal.

Ajal, mil me ei ole õppinud mineviku vigadest ning olevikku valitsevad vägivald ja hirm tuleviku ees, jääb teha vaid üht – unistada. Julgete tulevikuprojektide algatamine on ehk kõige kasulikum ja südim samm, mida praegu ette võtta. Milline võiks välja näha meie ühiskond, milliseid väärtusi tunnustame oma kogukondades ja millised on meie eesmärgid – kui kujutleme tulevikku, kus neil küsimustel on vastus, peame juba praegu tegutsema hakkama.

Kuraatorprogrammis „I HAVE A DREAM“ on teater ja performance vahendid reaalsuse kujundamiseks ning me kutsume kõiki kunstnikke üles TEGUTSEMA KOHE ühise tuleviku nimel, kus on veel lootust. Ootame projekte, mis püüavad kasutada etenduskunstide vahendeid, et tuua meie, meie publiku ja ehk isegi võõraste (meist erinevate) unistused lavalaudadele. Kutsume osalema peamiselt Eesti ja Kesk-Euroopa (Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ukraina ja Valgevene) kunstnikke, ent see reegel ei välista teiste osalust. Meid huvitab eelkõige see, kuidas saame tänapäeval Euroopa ühiskonna reaalsusele vastandudes kasutada teatrit ja lava kui ruumi positiivseteks muutusteks reaalsuses, mis võib kaasa tuua mis tahes muutusi ühiskonnas.

KURAATORI VISIOON

Jakub Skrzywanek (25.02.1992)

„Ärgem jäägem meeleheite orgu. Mu sõbrad, praeguste ja tulevaste raskuste kiuste ütlen ma teile täna – mul on ikka veel üks unistus,“ ütles Martin Luther King tuhandete represseeritud ameeriklaste ees. Ja kuigi me ei tea, kui palju ta tol hetkel oma unistuse täitumisse uskus, muutis see vaid hetk hiljem meie maailma. Kui ta kõneleks täna, siis millest ta unistaks? Mida ütleks ta, teades, et me ei ole mineviku vigadest õppinud ja et oleviku katsumused murravad taas kord tahtejõu? Kuidas veenaks ta praegu teisi uskuma seda lihtsat, kuid fundamentaalset tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsetena? Ehk peame tõesti taas kõige kiuste unistama sellest, mis veel hiljuti näis meile ilmne, kuid tundub nüüd võimatu.

Võibolla on just unistused – vabad, piirideta ja julged – parim vastumürk sõja-, kriisi- ja ebakindluse ajal pead tõstnud populistlike narratiivide ja odavat kuulsust kogunud sõjapealike mõjule, mis seab näilist turvatunnet lubades ohtu meie vabaduse ja lootuse, et ühiskond saab olla võrdne, salliv ja toetav. 28. augustil 1963 Washingtonis kõneledes teadis Martin Luther King, milline jõud on unistustel. Seda teadis ka Gdański laevatehases tööliste ees kõnelenud Lech Wałęsa. Mõnikord jääb aga sõnadest väheks ja võime endiselt paremast tulevikust unistava Greta Thunbergi kombel kõik võtta kokku lihtsa „blaa-blaa-blaaga“. Aga ainult siis, kui vaikus ise viib meid uute tegudeni – just nagu kõigil eelmistel juhtudel kutsusid tegutsema sõnad.

Nüüd näib enda meelestatuse näitamine paratamatu ja hädavajalik, võib-olla enamgi kui kunagi varem lähiajaloos. Just nii rabas maailma 10. detsembril 1989 New Yorgi Püha Patricku Katedraalis toimunu, kui kuulsime AIDSi haigestunute vaikivat appikarjet – ja sõnu polnud vajagi. 23. augustil 1989 jõudis maailma Balti ketis osalenute vaikiv, ent tähendusrikas palve: nad unistasid vabadusest ja enesemääratlusõigusest.

Olenemata sellest, millise näite me valime, ning hoolimata tänapäeva maailma hirmudest, ärevusest ja kahtlustest, ei tohi me lakata unistamast. Me peame unistama uutest utoopilistest stsenaariumitest ja tulevikuvisioonidest, võimatutest manifestidest, mis võivad saada meie reaalsuseks. Ning me peame tegutsema – julgelt, siiralt ja vankumatult –, et kutsuda inimesi üles arutlema mitte selle üle, mida me kardame ja mille vastu võitleme, vaid selle üle, mida me päriselt tahame ja kuidas me selleni jõuame. Seda julgustabki Vaba Lava etenduskunstide keskus oma 2023–2025. a hooaegadel Tallinna ja Narva publikut ühiselt tegema.